Tahaksin külvata tormi

laevad juba aasta sadu merd on kündnud kiiluga
aga järel pole vagu, kuhu seemet panna saaks
tahaks külvata ma tormi, suuri laineid vahuseid
kalda poole uhutuna, ei nad raevu taltsutaks
valged vahumütsid kuklas, neavad kurjalt merepõhja
igaüks kes teel jääb ette, rangelt karistatud saab
maadlevad nad laevadega, pole suuri sõnu tühje
vahel tuleb alistuda ega kõik siis omaks saa
vihast rohelised seljad, nukra mere heli saatel
silmitsevad kaugel ette, kaldajooni otsivad
otsivad nad endal vastast, kellel rammu samaväärselt
oleks tahtmist vastu panna, karmid hääled mõirgavad
saavad vastasteks neil kivid, ranna äärsed mürakad
nende vastu ennast lihviks, merest tõusnud hiiglased
aga kivid kindlalt paigal, ei nad lausu tühju sõnu
ainult ajapikku nad, võitlusest vaikselt taanduvad
eemalduvad mere rüppe, kaovad laineharja alla
ainult suuremate tippe, mere armus jätab välja
võimsad lained alles rannas, pilgud maha suunavad
kaasas kantud sõjasaagid, ranna peale puhkama
et siis vahu seemnest tõusta, armu mitte andmata
oma pilgud jälle ette, kalda poole suunata