Väsinud

istun trepile jalgu puhkama
kolm korrust on minna veel ülesse
rammetus kätes, väsimus jalgades
kas jaksangi minna need astmed

vaatan ringi, kuid väljas on pime
ainult kuu heidab haledaid varje
siia trepile ei tohi ma jääda
mõtted mazeerivad haigeid jalgu

kuid minema peab, end sirutan tõustes
ukse vaikselt siis helitult avan
vaadates ülesse kui taevatrepile
tuleb minna sest pääsu ei ole

astun sammu, käsipuust toetades
veel natuke jaksu on hoitud varuks
kui kaua mu jalad hoiavad
kas lõpuni pean survele vastu

neid mõtteid mõtlen nii aeglasti
käidud ongi esimene korruse vahe
muheledes endamisi mõlgutan
kaks korrust on minna ju veel

järjest raskemaks sammud muutuvad
pingutan, tunnen veel jaksan
silmitsen astmeid enda ette vaadates
hoian kramplikult käsipuust kinni

ma jõuan, ma lähen, ma tahan
kuid korraks võiks istudes puhata
et jalgu natuke sättida
et jõuaksin edasi minna ...

... ma hommikuni sinna jäin
sest unemaale viis see trepp

Hinges

hinges on pidevalt mõllav torm
ei saa peituda selle eest
hinges on rahutult lainetav meri
ei saa uppuda selle sees
hinges on põletavad tuleleegid
mida taltsutan pisarate vihmaga
hinges on sügavalt kraabitud haavad
need kõik katan ma vaevaga

Vahete vahel

vahete vahel on vahede vahel
vahede vahel on vahe vahel
vahe vahel on vahel kedagi
vahete vahel ei midagi

Skisofreenik

toa laes näen ma ämblikke
suuri, väikeseid, karvaseid
elumahlasid kärbsest imevaid
õõsel laest alla tulevaid
nad langevad voodi kohale
mustad, punased, tõrvased
ronivad koiku peatsele
tule valguse käes haituvad

toa seinal näen ma varjusid
kaduvaid, tumedaid, koledaid
tapeedi vahele peituvaid
õõsel seina pealt maha tulevaid
nad liiguvad voodi kõrvale
õudsad, hõljuvad, ebamäärased
lendlevad mu pea kohale
tule valguse käes haituvad

toa põrandal näen ma madusid
mustrilisi, pikkasid, limaseid
omavahel kokku põimivaid
õõsel pidevalt üksteist salvavaid
nad roomavad voodi tekile
külmad, väikesed, mürgised
turnivad koiku peatsele
tule valguse käes haituvad

kas on nad päriselt olemas
või minu kujutluste vili
täna jätan ma tule põlema
sest selles toas kardan olla niigi
aga kas päästab mind tubade vahetus
kui oma peas neid kaasas kannnan
kus leidub võtmesõna lahendus
endale mõtlemiseks aega annan
kuid mõte ainult ühessuunas eendib
olen täielikult-SKISOFREENIK

Tundepuhang

tundepuhangule vastab tuul
mahedalt silitades kõnelejat
paitades nukralt ta langetavaid silmi
mida peaks kinni vajutama häbi
kuid mis häbist saab rääkida
tuulisel ilmal, kui kõik kõrvust kaob
alla surutud vaikus vastab tormiga
nii, et ainult plaksatavat helinat
on kuulda läbi avatud suu

Vana veski saladused

vanaveski varemetes saladused kindlalt hoitud
aga enne koitu avaneb, saladuste juurde tee
uksest veidikene taamal, seisab valvur vana aastast
siis kui veski üles seati, kivimurrust paasi veeti
tuuled tiivikuid veel sõudsid, jõudsid jahu jahvatada
hoides käes ta kuldset võtit, sammaldunud kivitükki
lahkelt naeratab ja palub, mitte kaasa ülearust
siis võib teekond alata
avanevad roostes lukud, puudejuurtest kammitsad
krigiseva heli saatel, uks vaikselt avaneb
süütab taat siis tulesilma, alla poole kahaneb
ilma ei näe alla minna, käega kaasa viibutab
kivist astmetele jõudes, uks mu taga kindlalt sulgub
uinub kivist tehtud seina, roostes riivid lukustab
varemetest allapoole veel, langeb saladuste tee
kuni marmor põrandaga toas, seisame kahekesi seal
näen ma kullast mündikaste, hobusega veetud laste
suuri hõbedasi lühtreid, siidikangaid lademes
vestab mees mul vanat juttu, kuidas veski sündis siia
ajalugu jutustab, noorest veskist ilusast
mängeldes siis heli andsid veskikivid ümarad
aga nüüd on teised ajad, ei veskist puudust enam tunta
pole veskit enam vaja, saanud sellest varemed
varemetesse on maetud, saladused kindlalt hoitud
aga juba koitma hakkab, selleks korraks sedasi
astun kivist astmetele, seisan tammest ukse ees
vaatan korraks veel ma ätti, käega mulle lehvitab
ja siis tasakesi haitub, saladuste kambrisse
äkki just kui ärgates, märgates ma päiksetõusu
olen veski varemetes, nähtamatu ukse ees
silman suuri puude latvu, kastest rohi sillerdab
vanad müürid kõik on kaetud rohetava samblaga
aga kindlalt tean ma seda, enne koitu avaneb
saladuste juurde tee

Miks ma sind ei usalda?

kui olen saanud petta, kui mitte sinult siis kellelt
otsin vastuseid teadmata tulemust
kuid vastus kõlab selgelt, tean ühte ainust
inimene kes on petnud minu usaldust


sinu käigud, ütlused ja teod, kõik kahtlased tunduvad
äratavad hinges saatanliku pimestava silma
su tulekuid minekuid tahaksin kontrollida
mille pärast olen selle ära teenind,et ei saa ma ilma
kahtlusekirves raiub ennast kindlalt hingest läbi
äratades magava viha ja rahunenud värinate hood
keerutab reaalsusest väljuvaid mõtteid taevasse
keegi nagu mu haiget südant okastraadiga pooks
tean, et sa ei peta mu usaldust
usaldus mis kusagil hinge põhjas
aga just kui kahestunud isik ma usun
et su truudus petmise järele lõhnab
mina sind usun aga teine mina mitte
ta irvitab reetlikult kahjurõõmus
hinges on võitlus, millele vabatahtlikult ei allu
tusatuju saaks kui värsket õhku uue sõõmu
ma kaotasin taas lahingu iseendale
tahaks sind usaldada aga keegi keelab
deemonlik silm peab vahti minu peale
kurjalt mind hurjutab sind mitte usaldama
käsib jalust lüüa, keerata kõigele heale
toitub ta pettustest, vihade voogudest
vanadest armidest mis lahti kistakse
teiste haiget tegevatest rasketest sõnadest
ja kõigest halvast mis hinge lisatakse
andke mul tangid, ma rebin ta välja
sama kirve mis mu usalduse kildudeks lõi
et pääseks mu hinge tagasi usalduse kiir
sellest samast leegitsevast deemonlikust august
pääseb sisse heatahtlik üksteisemõistmise valgus
sellega lõppeks ükskord mu ebausalduse piin