Vana veski saladused

vanaveski varemetes saladused kindlalt hoitud
aga enne koitu avaneb, saladuste juurde tee
uksest veidikene taamal, seisab valvur vana aastast
siis kui veski üles seati, kivimurrust paasi veeti
tuuled tiivikuid veel sõudsid, jõudsid jahu jahvatada
hoides käes ta kuldset võtit, sammaldunud kivitükki
lahkelt naeratab ja palub, mitte kaasa ülearust
siis võib teekond alata
avanevad roostes lukud, puudejuurtest kammitsad
krigiseva heli saatel, uks vaikselt avaneb
süütab taat siis tulesilma, alla poole kahaneb
ilma ei näe alla minna, käega kaasa viibutab
kivist astmetele jõudes, uks mu taga kindlalt sulgub
uinub kivist tehtud seina, roostes riivid lukustab
varemetest allapoole veel, langeb saladuste tee
kuni marmor põrandaga toas, seisame kahekesi seal
näen ma kullast mündikaste, hobusega veetud laste
suuri hõbedasi lühtreid, siidikangaid lademes
vestab mees mul vanat juttu, kuidas veski sündis siia
ajalugu jutustab, noorest veskist ilusast
mängeldes siis heli andsid veskikivid ümarad
aga nüüd on teised ajad, ei veskist puudust enam tunta
pole veskit enam vaja, saanud sellest varemed
varemetesse on maetud, saladused kindlalt hoitud
aga juba koitma hakkab, selleks korraks sedasi
astun kivist astmetele, seisan tammest ukse ees
vaatan korraks veel ma ätti, käega mulle lehvitab
ja siis tasakesi haitub, saladuste kambrisse
äkki just kui ärgates, märgates ma päiksetõusu
olen veski varemetes, nähtamatu ukse ees
silman suuri puude latvu, kastest rohi sillerdab
vanad müürid kõik on kaetud rohetava samblaga
aga kindlalt tean ma seda, enne koitu avaneb
saladuste juurde tee