Miks ma sind ei usalda?

kui olen saanud petta, kui mitte sinult siis kellelt
otsin vastuseid teadmata tulemust
kuid vastus kõlab selgelt, tean ühte ainust
inimene kes on petnud minu usaldust


sinu käigud, ütlused ja teod, kõik kahtlased tunduvad
äratavad hinges saatanliku pimestava silma
su tulekuid minekuid tahaksin kontrollida
mille pärast olen selle ära teenind,et ei saa ma ilma
kahtlusekirves raiub ennast kindlalt hingest läbi
äratades magava viha ja rahunenud värinate hood
keerutab reaalsusest väljuvaid mõtteid taevasse
keegi nagu mu haiget südant okastraadiga pooks
tean, et sa ei peta mu usaldust
usaldus mis kusagil hinge põhjas
aga just kui kahestunud isik ma usun
et su truudus petmise järele lõhnab
mina sind usun aga teine mina mitte
ta irvitab reetlikult kahjurõõmus
hinges on võitlus, millele vabatahtlikult ei allu
tusatuju saaks kui värsket õhku uue sõõmu
ma kaotasin taas lahingu iseendale
tahaks sind usaldada aga keegi keelab
deemonlik silm peab vahti minu peale
kurjalt mind hurjutab sind mitte usaldama
käsib jalust lüüa, keerata kõigele heale
toitub ta pettustest, vihade voogudest
vanadest armidest mis lahti kistakse
teiste haiget tegevatest rasketest sõnadest
ja kõigest halvast mis hinge lisatakse
andke mul tangid, ma rebin ta välja
sama kirve mis mu usalduse kildudeks lõi
et pääseks mu hinge tagasi usalduse kiir
sellest samast leegitsevast deemonlikust august
pääseb sisse heatahtlik üksteisemõistmise valgus
sellega lõppeks ükskord mu ebausalduse piin