Teisel pool müüri

olgu peale sa vana türbel

selline et asi oleks klaar ja muidugi kindel

seesamune vinnas

oleksid au sees ka igas linnas

naeratused poleks su suul irvlikult pahad

voolavad heitlikust taskust kui pesemata raha

taha ja ette, üles ja alla

kalla aga riivatuid mõtteid kurku

siis neela viimase piisana kurbust

uks sulgub su tagant, pimedus võidab

sülgab tuld ja etteheiteid köidab

aeg armutult tuldud teele takistusi lisab

ei kuule kes kisab seal teselpool müüri

kas tuli takus, näeb ennast süüdi

kas põleb tuhaks, vandudes adub

ei tea oma tundeid ja salaja palub

veel pääsemis lootus üle müüri

on harjunud mõttega, tema ju süüdi

ei pääsetee silda, kus lohutust leiaks

karistust kandes surmarüü heidaks

kuid mustus see hinges kui ronkade kari

pole seal muud kui tumeduse vari

leek mis limpsib ta südame suunas

paras, haiget teeb

eks ükskord siis kuulab

kuid kuulamus ainult selleks tal jääb

las leegitseb hing, alles vaid tuhamäed