Päike

ma mõtlen et päike on vihane

ma mõistan et minu peale

samas kes teab, et ka tema teab

olen solvunud päikese peale

vahest ei saa aru, kus algas see maailm

ega saa aru kus algas see piir

miks alati mõtteid koledaid seab maa

mis kursil lõppeb maailma tiir

aga päikese ümber on ilu

seda sa tead, on mõeldud sinust

päike kallike selleks sa jääd

sul on seda rammu ja salajased väed

sa andesta päike, neela kui tuli

maailm pole üldse su vastu nii kuri

mõtted kui päike maailma võidab

annab juurde, vaid valgust köidab

siis ühtsuse valguse lummavas leegis

on tuumades sädeluse keeris

ja sulandudes südamed ühte massi

on toimunud põrge, mis lõppes hästi

mina olen maa ja sina päike

ei kaota eales sa enda läike