Kirsipuu

                            Kirsipuu

Kadunud aardeks ei teemante,
ei pea nendest lugu ma ühti
vaid kirsipuul õitsevaid näitsikuid
suudlen igati selg sirgus, pea püsti
lumivalgete õite maailmas
samuraina võin korjata neid
kuuma kulla võin maha valada
ei korva hingelt see tuline leid,
mis väärtusest siin saab rääkida
tühine materjal, läikiv metall,
kuid õisi võin julgelt noppida
nad puhtad kui Jumala tall,
seda rõõmu mis korraks mul andsid
ei trumpa üle maailma hõbe,
nad minuga jäävad igavest
nagu parimast parima sõber,
kuigi moment käes neid hoidsin
oli neis elu ja väge,
ja joovastus, kuigi ma aru sain
et kunagi jälle me näeme