Karjalaskepäeva karjatus

Kargan kargan karjamaale
üle aia lepikusse
kaugemale võpsikusse
paremale heinamaale
paari kilo juurde saama

Rohekases metsasalus
annan hammastele valu
kuni ainult järel kajab
mustaks tallut kabjarada

Minu tulu ainult lihas
ära söödud kasevihas
minu tasu möötke heintes
virtsahaisus lauda seintes

Nuumitsetud kehal hinge
pole vaja lõpusirgel
mullaks tallut põllurajal
eemalt kumab tapamaja

Karjatan vaid teie rõõmuks
ja veel õhku värske söömu
ennne kui mu keha läbib
elektrivoolu tappev väli

Olen loodud liha andma
rasket lihakoormat kandma
maitsemeeli turgutama
Karjalaskel karjatama

Mehevari

 

                         

Kallimale kullast kardad
võta vastu hõbekangad
riputa neid omal soovil
nagu väga nendest hooliks...
...aga on üks mehevari
koridoris ripub nagis
hoolitse ka tema eest
tunneks, et ta oleks mees
hoolitsust ka tema vajab
siis ta leiab endal aja
Sinuga ka sinna maale
kus ei dollareid ei taale
ainult südamesse kardad
kootud suured hõbekangad
tema ainult tahab vastu
et oleks siiralt armastatud

Pessimistlikult masenduse poole

                                   Pessimistlikult masenduse poole




 -∞                                       Teekulg                                        ∞     
 - A                                     .............                                        B
----------------------------------------------------------------------->masendus                                         

ei rõõmule ja edasi.........elagu, elagu, elagu.......hurrrraaaaa....kas sa said....

        edasi korrutage täisnurga hüpotenuus teekuluga(sulgudes ruudus)
        ja maha visatud õllepudeli kildude  koondarvuga kuubis

Kirsipuu

                            Kirsipuu

Kadunud aardeks ei teemante,
ei pea nendest lugu ma ühti
vaid kirsipuul õitsevaid näitsikuid
suudlen igati selg sirgus, pea püsti
lumivalgete õite maailmas
samuraina võin korjata neid
kuuma kulla võin maha valada
ei korva hingelt see tuline leid,
mis väärtusest siin saab rääkida
tühine materjal, läikiv metall,
kuid õisi võin julgelt noppida
nad puhtad kui Jumala tall,
seda rõõmu mis korraks mul andsid
ei trumpa üle maailma hõbe,
nad minuga jäävad igavest
nagu parimast parima sõber,
kuigi moment käes neid hoidsin
oli neis elu ja väge,
ja joovastus, kuigi ma aru sain
et kunagi jälle me näeme

Päike

ma mõtlen et päike on vihane

ma mõistan et minu peale

samas kes teab, et ka tema teab

olen solvunud päikese peale

vahest ei saa aru, kus algas see maailm

ega saa aru kus algas see piir

miks alati mõtteid koledaid seab maa

mis kursil lõppeb maailma tiir

aga päikese ümber on ilu

seda sa tead, on mõeldud sinust

päike kallike selleks sa jääd

sul on seda rammu ja salajased väed

sa andesta päike, neela kui tuli

maailm pole üldse su vastu nii kuri

mõtted kui päike maailma võidab

annab juurde, vaid valgust köidab

siis ühtsuse valguse lummavas leegis

on tuumades sädeluse keeris

ja sulandudes südamed ühte massi

on toimunud põrge, mis lõppes hästi

mina olen maa ja sina päike

ei kaota eales sa enda läike

Mis kasu

mis kasu

teadmatuse kaootilises olukorras me püüame leida lahendust

mis kasu annab mulle tõõ peale raha, miks mitte rahuldust

miks rabame tõõd nagu raba mida kõike võimatu priketiks on muuta

ja kas jumal on see kelle peale kõiges kindlalt ja alati võib loota

kuhu jääb hinge tasakaalukas hoolitsus, iseenese rahu leidmise rõõm

kas sinna kuhu kärbsed situvad, see kõige jubedamast õudsam õõv

ons kasu siis närusest kopikast taskus, taskud kinni neid nagunii ei pea

peale selle et hing ja keha pole rahul, ka taskuid veel neadma sa pead

peab tegema seda mis meeldib, mis hingele rahuldust pakub

olgu selleks siis sita sees käpuli sibi või lausa kuningakoja ratsur

jah, raha peab olema, selles pole kellelgi ju sügavat kahtlust

aga kunagi kaugemas tulevikus mõtled, kas ära tasus see meeletu ahnus

rahulolu omaendaga on tähtsam kõigest maailma kullast

mis kasu on kõigest sellest sitast kui nagu nii saad kunagi mullaks

Teisel pool müüri

olgu peale sa vana türbel

selline et asi oleks klaar ja muidugi kindel

seesamune vinnas

oleksid au sees ka igas linnas

naeratused poleks su suul irvlikult pahad

voolavad heitlikust taskust kui pesemata raha

taha ja ette, üles ja alla

kalla aga riivatuid mõtteid kurku

siis neela viimase piisana kurbust

uks sulgub su tagant, pimedus võidab

sülgab tuld ja etteheiteid köidab

aeg armutult tuldud teele takistusi lisab

ei kuule kes kisab seal teselpool müüri

kas tuli takus, näeb ennast süüdi

kas põleb tuhaks, vandudes adub

ei tea oma tundeid ja salaja palub

veel pääsemis lootus üle müüri

on harjunud mõttega, tema ju süüdi

ei pääsetee silda, kus lohutust leiaks

karistust kandes surmarüü heidaks

kuid mustus see hinges kui ronkade kari

pole seal muud kui tumeduse vari

leek mis limpsib ta südame suunas

paras, haiget teeb

eks ükskord siis kuulab

kuid kuulamus ainult selleks tal jääb

las leegitseb hing, alles vaid tuhamäed