Libahunt

On täiskuu õhtu saabunud, mul ihus imelik
keha muutustele valusalt reageerib
küüned pikaks kasvavad, kihvad suhu tulevad
kasukaga kaasnevad külmavärinad
haistmismeel on tugev, rammu üle liia
tunnen õhus hirmu, hingevalu, piina
ruttu pean ma põgenema, inimestest eemale
metsa poole joostes vastan koerte haugetele
inimeste juures muutuda võin ohtlikuks
süüdimatuks roimariks, tegudes vastutamatuks
tean et süda ei soovi teistele halba
kuid instinkt hoiab raudses haardes
vastumeelselt pean tegema seda
kelleks olen sündinud, needusesse jõudes
tahaks teile öelda, et ärge kartke mu semud
ma ei tee teile liiga, ei ole ohus te elud
kuid valetaksin nii endale kui ka teile
olen kurjuse embuses, vööras kehas, keegi teine
Pime öö ja pime mets, mu varjupaugaks täna
sügavale sisimasse sulgun enda eest
instinktidega heitlema, rasket võitlust pidama
kuukiirte kahvatus valguse kumas
puulatvade tundlikes kõigetes
hommiku tundideni jooksen ringi kui rumal
väsin ja uinun päeva hõigetes
ärgates olen muutunud endaks, inimeseks taas
kuid täpselt nii kaua kui kordub kuufaas
teilt palun andestust, et juhtub see
et pääseb välja koletis mis minu sees
aga midagi ma sinna parata ei saa
et iga täiskuu õõsel libahundiks muutuma pean

Nii see aeg läheb

see oli just kui eile, lapsepõlve raamatus
kus karjamaal sa jooksid silmis hele naeratus
nüüd unistad sa minna rongile mis viiks
vanadele radadele, mälestustes tagasi

kus kasvasid sa suureks, elu tarkust omandasid
ema lausus kõrval seistes tasakesi sulle siis
ära taha saada liiga ruttu suureks
sest noorus aeg ei kordu enam mitte kunagi

on elu päevast päeva muutunud raskemaks
ei ole väike laps kel ettetaha ära tehakse
sa oma söögi raha ise välja teenima nüüd pead
leiad selles vigu, leiad selles head

hindad elu hoopis teistpidi vaatega
on tähtsaks saanud asjad millest kunagi ei teand
tunned elu piire, võimalusi, kaotusi
ja meenub ema ütlus et maailmas ei saa aega tagasi

Me oleme tähed

me oleme tähed
kes on tekkinud siis maailma
et kunagi ära kustuda
me oleme tähed
kes kord on oma põlemise tipul
ja siis vaikselt raugevad
me oleme tähed
kes paistavad silma kõigile
kuid sama neist käiakse mõõda
me oleme tähed
kes öösel heledalt säravad
päeval aga muutuvad nähtamatuks
me oleme tähed
kes on millekski universumisse loodud
et oma ülesannet siin maailmas täita
kuid samas oleme väikesed putukad
kes tähtede valguse varjus
kellelegi silma ei paista

kannibalism

inimliha on maitsev praetult kui ka toorelt
alla loputan ma selle rohke verega
soe veri otse peekrist ässitab mind jooma
kuid mida ettevõtan ülejäänud kerega

sisikonna loomadele, sest ka nemad on näljas
armastavad toorest liha samuti kui mina
igakord kui lähen välja uusi ohvreid tooma
panen laua peale valmis uue valge lina

ohvriteks ma valin naisi, kuid ka vahel mehi
valin enda saaki suurelt sisetunde põhjal
vanust silmas pidades siis vanadest ei hooli
noor liha hoopis magusamalt lõhnab

hiljem toitu tükeldades ühes käes on kirves
laua nukal asetsevad rauasaag ja nuga
valge lina üha punast värvi juurde võtab
põrandale valgub lauaäärest vere juga

reie pealt saan pehmet, ilusat fileed
kopsud, süda,maks ja neerud lähvad kohe loosi
kontidest enda kollektsiooni teen uhke trofee
ja pealuudest valmistan omamoodi tuhatoosi

tean et ma ei ole terve, psüühikas on häire
ei süüdista selles kedagi, enda saatust ise rajan
ärge võtke ohvriks olemist väga isiklikult
sest inimliha sõõgitarbeks iga päev vajan

Suuremõisa

halli mattunud majad
suitsev korsten ja igavuse hääl
pole sittagi rohkem sääl

Kivisse raiutud

kivisse raiutud on mu keha
minu hing ja pea
tulge aidake korda mind teha
aidake inimesed head

kiviks muutunud mu süda
hing kivi kujus pesitseb
tulge lugege mis sõna
minu jalge all tahvlil ilutseb

kas puruneb see kivist müür
mis surub üha enam
kujuks sain ju omal süül
et kaitsta enda tundeid, keha

käed ja nägu tardunud
kuid silmis helgib ootus
ei ole kõik veel kadunud
tahvlil kirjas sõna "lootus"

kas kivisse pean jääma ma
terveks eluajaks
kuidas saaks maha raputada
enda kivist kesta

Järelsõnaks

siin olles ja mõeldes
tulles ja tegemistes
äraandmises ja nukruses
peame vastu vapralt
tehes kõiki mõõda seinaääri
rabades tõõd
mis jäävad igavesti tegematta
olematuks ja seda tänu iseendale
mis tuleb ja läheb
viha rõkastunud palge ees
teeme tõõd nukralt
üritades aidata teisi, mitte iseennast
selle pasa seest välja tõmmates
vajume veel sügavamale
aga me ei karda
teised vaatavad ja vajuvad samamoodi
ainult et mõni isegi kiiremini
oleme harjunud kui karjume
oleme olnud kui tulime
kuigi pühime laubalt
varukasse määrdunud sitta
mida hobustega veetakse põllule
et uut alget kasvama panna
meie aga ootame lootes
et meie seeme tuleb parem
kuid oh meid lolle
elu ise õpetab seda mida vaja
lootus oli on ja jääb
kuid kas ikka
trumme kuulen kedagi tagumas
helikiirusel kasvamas tegelasi

kahevõitlus

taas pimeduse riigi aeg on käes
kõik mattub pimedusse, udu loore loob
üks valguskiir veel pimeduses sähvib
kuid kustub peagi sest lõppend tema aeg
kaks riiki vapralt oma vahel võitleb
kumb peale jääb kas pimedus või valgus
kuid ainiti on nii, et võitjat siin ei olegi
kus lõpeb pimedus seal algab jälle valgus
ja käsikäes nad käivad lõpuni

alopeetsia

ükskord alopeetsia võib võimust võtta üle meie pea
otsustavaks teguriks saada võivad kindlasti ka geenid
kas sinu papa kaotas enda juuksed soliidses eas
kuidas iseendale ja teistele sealjuures ta uus soeng meeldis

paljusid mehi on tabanud või tabab kurb saatus
kuppel järjest märkamatult hõredamaks jääb
igal õõsel, päevast päeva langeb välja peotäis karvu
mõne aja pärast igaüks su kiilastuvat pealage näeb

müügil on igasugu kreeme, shampoone, palsameid ja nõiajuurt
need võluväega tagasi peaks peakarvad tooma
nagu väetis taimele, tagab juuste iivet suurt
hakkab juuksepiiri looma, hakkab juuksepiiri looma

kuid kui nendest võlts reklaamidest ei ole mitte kasu
vaid peanahk on ainult rohkem läikiv, sile ja pehmekoeline
siis teiseks abimeheks poest osta võid igakell baretti
ja ennast uhkustavalt kunstiinimeseks titulleerida

kuid ka parukaga võid probleemist jagu saada
tänapäeva moodi kaasatud nad murega
igat sorti juuksepaare kiilastunud pealaele
eri värve, eri mõõtus-soovidega kajastab-rockilike stiiliga

nüüd siis taipad, alopeetsia, pole kohe surmatõbi
ainult laastavalt ta mõjub, kisub tüli juustega
õige mehe vaatenurgast ei ma otsiks mujalt abi
loodus nii on ette seadnud, leppida tuleb kõigega

alopeetsia võidukalt pähe, parukad ahjus kärssagu
kiilaspäisus pole häbi asi, las see mõni karv peas kasvagu
kui kellelgi midagi õelda, õelgu nüüd kohe ja samas
muidu võib jutuda tõde, oled alopeetilises jamas

Kamber

olen peidetud teiste eest varjule
väikesesse pimedasse kambrisse
inimeste pilkudest eemale
välismaailmast kaugele

käed kinni seotud on kõiega
mõistus uimastatud mürgiga
noa hoope teisepoolt antakse
mind verega kokku kantakse

kambris on kitsus ja rahutus
verd tarretava panev masendus
väljastpoolt pressiv ahastus
südant valusalt kiskuv kiuslikus

seal mõtted on reaalselt tumedad
terve mõistus järkjärgult hävib
haige arusaama järele jooksevad
tule leeke hinges evib

hoian hinges seda leekides vaeva
sellega valgustaks tervet tuba
justkui jalgadesse tuhat naela
ükskord pääseb ei küsi kelleltki luba

ei eksisteeri seal aega ja ruumi
vaid tekkinud lubadusi suuri
et kambrist ma ükskord pääsen
kas või üle kuristiku ääre

tuledemeri

su silmades näen tuledemerd
leekides meri mis karjub
sügavike hääli salaja lausub
sädemeid taevani pillub

lained mis leekidest räbalad
sõuavad kurbuse randa
neis jõudu, raevu ja metsikust
neil raske koorem on kanda

ranna ääres suitsevad vallid
põlenud armastuse jäägid
tuhk mis tuulest viidud
kaugele niidule kandub

uut lootust väetama sinna
mererohelust silmadesse tooma
kaldale uhutud tuhavallid
mälestus merest, sügavast hallist

imeilus

ilusaid inimesi on maailmas palju
kuid täna me nendest ei räägi
täna räägime lihtsalt minust
sest ma olen erakordselt imeilus