Libahunt

On täiskuu õhtu saabunud, mul ihus imelik
keha muutustele valusalt reageerib
küüned pikaks kasvavad, kihvad suhu tulevad
kasukaga kaasnevad külmavärinad
haistmismeel on tugev, rammu üle liia
tunnen õhus hirmu, hingevalu, piina
ruttu pean ma põgenema, inimestest eemale
metsa poole joostes vastan koerte haugetele
inimeste juures muutuda võin ohtlikuks
süüdimatuks roimariks, tegudes vastutamatuks
tean et süda ei soovi teistele halba
kuid instinkt hoiab raudses haardes
vastumeelselt pean tegema seda
kelleks olen sündinud, needusesse jõudes
tahaks teile öelda, et ärge kartke mu semud
ma ei tee teile liiga, ei ole ohus te elud
kuid valetaksin nii endale kui ka teile
olen kurjuse embuses, vööras kehas, keegi teine
Pime öö ja pime mets, mu varjupaugaks täna
sügavale sisimasse sulgun enda eest
instinktidega heitlema, rasket võitlust pidama
kuukiirte kahvatus valguse kumas
puulatvade tundlikes kõigetes
hommiku tundideni jooksen ringi kui rumal
väsin ja uinun päeva hõigetes
ärgates olen muutunud endaks, inimeseks taas
kuid täpselt nii kaua kui kordub kuufaas
teilt palun andestust, et juhtub see
et pääseb välja koletis mis minu sees
aga midagi ma sinna parata ei saa
et iga täiskuu õõsel libahundiks muutuma pean