Kamber

olen peidetud teiste eest varjule
väikesesse pimedasse kambrisse
inimeste pilkudest eemale
välismaailmast kaugele

käed kinni seotud on kõiega
mõistus uimastatud mürgiga
noa hoope teisepoolt antakse
mind verega kokku kantakse

kambris on kitsus ja rahutus
verd tarretava panev masendus
väljastpoolt pressiv ahastus
südant valusalt kiskuv kiuslikus

seal mõtted on reaalselt tumedad
terve mõistus järkjärgult hävib
haige arusaama järele jooksevad
tule leeke hinges evib

hoian hinges seda leekides vaeva
sellega valgustaks tervet tuba
justkui jalgadesse tuhat naela
ükskord pääseb ei küsi kelleltki luba

ei eksisteeri seal aega ja ruumi
vaid tekkinud lubadusi suuri
et kambrist ma ükskord pääsen
kas või üle kuristiku ääre