Väsinud

istun trepile jalgu puhkama
kolm korrust on minna veel ülesse
rammetus kätes, väsimus jalgades
kas jaksangi minna need astmed

vaatan ringi, kuid väljas on pime
ainult kuu heidab haledaid varje
siia trepile ei tohi ma jääda
mõtted mazeerivad haigeid jalgu

kuid minema peab, end sirutan tõustes
ukse vaikselt siis helitult avan
vaadates ülesse kui taevatrepile
tuleb minna sest pääsu ei ole

astun sammu, käsipuust toetades
veel natuke jaksu on hoitud varuks
kui kaua mu jalad hoiavad
kas lõpuni pean survele vastu

neid mõtteid mõtlen nii aeglasti
käidud ongi esimene korruse vahe
muheledes endamisi mõlgutan
kaks korrust on minna ju veel

järjest raskemaks sammud muutuvad
pingutan, tunnen veel jaksan
silmitsen astmeid enda ette vaadates
hoian kramplikult käsipuust kinni

ma jõuan, ma lähen, ma tahan
kuid korraks võiks istudes puhata
et jalgu natuke sättida
et jõuaksin edasi minna ...

... ma hommikuni sinna jäin
sest unemaale viis see trepp