Sinu raamat

vaata mind, loe mind silmadega
oma eneste silmadega
mitte läbi teiste silmade
häälda mind oma huultega
enda siidise häälega
mitte ära lase ette lugeda teistel
hoia mind oma pehmete kätega
hellalt ja kindlalt süles
ära lase teistel mind katsuda
kuula mind, minu mõtteid
rõõmsaid ja kurbi lauseid
ära kuula teistelt mu sõnu
vihka mind oma tunnetega
kui selleks põhjuse sulle andsin
ära otsi oma vihkamist mujalt
põleta mind enda kaminas
ükshaaval rebi minust lehti
sest sulle tahan sooja anda

Kannatustekarikas

iga inimese hinges on kannatuste karikas
peidus teiste võõraste silmade eest
sinna kõik kannatused südamest tilguvad
ja vahetevahel ta lihtsalt üle keeb

seepärast karikas tühjendamist nõuab
et säilitada loodusliku tasakaalu piir
tuleb leida õige moodus kuidas ammutada
see mõjub hästi hingele kui eluliksiir

ei ole te süüdi, ei karikas väike
arvestades ühiskonna pingete rada
sest igakord ei oska me ette taibata seda
millal karikas järjekordselt tühjendamist vajab

üle ääre siis jooksevadki kannatuste nired
südame valu, see viimane valulik piisk
otsustusvõime oma peas kaotame kiirelt
karikat ümbritseb üleuputatud punane viirg

on vaja siis välja lasta kõik tunded
et karikas enam üle ääre ei ajaks
muidu on oht uppuda kannatuste järve
keegi pole meist tugev, et sellele vastu paneks

räägi oma murest, küll kuulame meie
sind tagasi aitame rõõmude randa
tea et see karikas su hingest teed välja ei leia
aga tühja karikat on kergem kanda

Ropp värk

ma tahan kirjutada ühte salmi
kuid mõtteid leida on raske
ainult killud paberile kukuvad
ei taha kirjutada ma suurt valmi
kus sõnad lausetesse upuvad...

...nüüd tean täpselt mida aju tahab õelda
kuid ei taha jälestuste peale mõelda
ka käsi kirjutada neid ei sõenda
aga midagi ma kirjutama kipun
olgu sõnad segased või ropud..


tsenseeritud tsenseeritud
tsenseeritud tsenseeritud

(arvestades rahva heaolu ja tervist, varjasime
ülejäänud salmid, kuna sisaldavad tohutul hulgal
roppusi ja ebameeldivaid väljendeid.selle luuletuse
autor viibib praegu range järelvalve all ja tema
vaimne tervis on sügavalt kaheldav)

...las ma mõtlen natukene veel...

Ei ideaalile

ei ole ilmas inimest, kes ideaalis sündinud
ei ole metsas kiskjat, kes poleks eales rünnanud
ei ole olemas orkaane, mis poleks paha teinud
ei ole halbu tegusid mida jumal poleks näinud
on olems küll linnud kes lennata ei oska
ka kõigil kaladel maapeal hingata on raske
on ka tehtud vigu mida parandada ei anna
on küllalt muresid mida ei jaksata kanda
ei ole nähtud lõket mis sädemeid ei pilluks
ei ole kuuldud beebit kes ealeski ei vinguks
ei ole sõidetud merd mis poleks laevu neeland
ei ole emasid kes kõike oma lapsele keelaks
kuid on olemas kette mille lülid katkevad
enamus lilled talve hakul närbuvad
ei ole perekondi kus tülisid ei leita
ei ole armastust kus süda sind ei aita
ei ole olemas küünalt mis iialgi ei kustuks
ei tea me ette tegusid, ei tea mis iial juhtub
ei ole algust lõputa ja sündi ilma surmata
nüüd siis tea, et ilustusi ära maali
sest maailmas ei eksisteeri ideaali

Hea sõber

kord oli sõber mul, võiks õelda, et parim
mängukaaslane ja hinge psühholoog
ta oli lahke, sisemiselt ilus
kiirgas headust, see oli tema soov

sain usaldada talle oma mured
avaldada enda unistused
ta vaikselt kuulas, silmitses mind tasa
just kui teadis, kuidas lahendada
raskest koormast aitas vabastada

kuid ükskord kadus, jäigi sinna paika
tuhmus sõprus mida igatsenud ikka
kas vahemaa sai pikaks, otsustavaks
nii see juhtus, nii sai sõprus hukka

võib juhtuda, et aastas korra üksteist näinud
siis oleme, kõik ununeb mu peas
hinges tean, et võõraks oleme jäänud
kas annab päästa seda, mis kord oli hea

nüüd kadund on see eriline side
mis meie vahel sõpradena olnud
on võõraks jäänud ta sisemine pool
kas hakkab lõkkele ta pilgus säde
mis kunagi meid sõpradena hoidis koos

Vigadest õpitakse

mis moodi õpid kui "viga" ei ole...

...peenard kaevates pommi leidsin
sülle ta võtsin ja kuuri alla peitsin
garaasist suure kuvalda tõin
sellega pikki pommi lõin
küll oli suur minu hämmastus
ei toimunudki suur plahvatus...

...mis moodi saab vigadest õppida
kui lihtsalt viga ei tule
mis moodi saaks pommi õhkida
vigadest tulenev mure

oleks toimunud tookord üks "viga"
siis õppind ma, oleksin linnulennu pealt

Loodus tühja kohta ei salli

eest kaob ära ja tagant tuleb juurde
see on vana tõde ja seda ei saa muuta
loodus nii on seadnud, tasakaalustanud
kõike on siin võrdselt, pole ülearust
inimesel tuleb minna, sureb ükskord ära
aga kohe sünnib juurde, see on seaduspära
tühja kohta aseainet, kuhjast vähemaks
headuse ja halva võitlus muutub võrdsemaks
õnne ilmas omajagu, sama moodi õnnetust
armastus saab võrdsustatud, päris palju vihkamist
sama palju on meil valgust, kui leidub pimedust
valge täpi kõrvale on seadnud ennast nukrutsevalt must
tühja kohta loodus vist kunagi sallima ei hakka
enne hävib terve loodus, päike põlemast lakkab

Sest ka minul on valus

kaugele ulatuvad su verised küüned
mis haakuda tahaks mu kriimustatud näol
karedast kurgust on kosta veel hüüdeid
et sügavamaks tõmmata näol asetsevad vaod
kuid haaran sul käest, sest ka minul on valus
mitte südames, vaid füüsiliselt tekitatud, näol
sa rõõgid ja salamisi mult andestust palud
enda vihast pead üle saama iseenese jõul
karju, löö, kui jaksu sul selleks vaid jagub
sind õlgadest hoian ja eemalt kallistan
nüüd su silmades ka verine vaht on kadund
annad lepituseks pikkade küüntega käe

Armunute tuba

armunute toast paistab valguse jada
kaks varju seal omavahel toimetab
aeg on küll hiline, nad veel ei maga
armastus neid graatsiliselt õnnistab

on kosta sealt hääli, rahulikku juttu
austuse kummalist helinat
suuremas koguses magusasse õhku
on paisatud tunded tugevad

hoolitsevalt räägitakse üksteisega
arvestatakse üksmeele headust
armastuse vägi mis nii salapärane
hoitakse südames kui karmi seadust

ei mõrane seal iial nende kindel liit
kaitstud kõige rutiinse eest
seinale joonistatud varjudest saab aru
mees armastab naist ja naine meest

see tuba jääb igaveseks neile
sümboliseerima armastuse väge
helluse, lahkuse ja hoolivuse ruumis
sai alguse unelmata kirgede säde