Pimestav viha

pole kättemaksu ega kellegi vastu viha
tahtlikult teistele haiget teha
kuid alati kukub välja teisiti
taltsutamata raevu saab tunda valusasti
kõik mõtlevad et olen üdini paha
sündinud kurjana lutsiferi kehas
uskuge, ei taha et oleks sedasi see
kuid mu hullunud teod räägivad enda eest
isegi nüüd tagantjärel uskuma hakkan
lootus viimasena lakkab, et olen halb
kõik sõnad ja teod halvad välja kukuvad
pimestavast vihast suunatud, head teod hukuvad
kukuvad pilkasse pimedusse
kurjade plaanide unistusse
teostust seal leiavad
enamus inimesed minu tegude pärast kannatavad
trotsides raskelt valu, mind nähes hinges võpatavad
kartlikult minust järk-järgult eemalduvad
ei taha ma seda, mis teha ma saan
vägivaldseks muutudes tume on pea
soovin muutuda inimeseks, ustavaks heaks
kuid tean et usaldus ei saabu kiirelt
esmalt parandada enda inetud, räpased vead
teie ees põlvili andestust palun ma siiralt
kuid kui ma ei muutu, karistust palun
ükskord andestage mulle veel
saatke mind sinna kuhu ma kuulun
ehk leian lunastuse vangla teel

Ma istun üksi

ma istun üksi
mõtlen mõtteid häid
kuid vahel negatiivseid ka
on ka hetki
mil tahaks abi paluda

ma istun üksi
üksi toime tulema pean
mõtetega rasketega
elurõõmude rõõvlitega

ma istun üksi
kaalukaussi vaen
ühel halvad, teisel head
kumb alla vajub
üksnes mina tean
sest tean mis toimub minu peas

ma istun üksi
nutta ihkab hing
ma nutan
kuid pisarad need tulema jäävad
nagu kurbust näinud päevad

ma istun üksi
kui ainult tuleks keegi ja aitaks
istuks mu kõrvale, pead paitaks
ma ei oleks üksi
ma ei istuks üksi

Pane ise sõnad

aeg see lennanud kui linnutiivul
... aastad mõõdunud kui silmapilk
kõik juhtunud nii hetke viivul
mured, ... , ... , jutud, rõõmukilk
on olnud tülisid, mis kohe kaovad
kui meie ... leidvat teineteist
on olnud ... , (mis, kes) paha haovad
kuid julgelt üle oleme saanud neist
kuid ealeski ma ühest lausest tüdi
... ma armastan sind
ja loodan et ka edaspidi
ei väsi vastu võtmast mind su rind

Lähme küla peale jooma

lähme küla peale jooma
majast maia kõndima
et saaks külarahvas naerda
ennast lolliks teha saaks
et saaks kuulujutte kuulda
rahvast veidi narritada
pudel suu peale tõstes
teisi troppe silmitseda
häbi meie jaoks on võõras
ühte tiimi kuulume
rahvas paneb täitsa mõõda
sellised me oleme
oleme vaid teistmmodi
kitarri helin kõidab meid
mängime veidi teist nooti
esmalt õlle, teiseks leib
mõni arvab meist vaid halba
meil on pohhui, arvaku
sõjahüüe siin on võimas
teeb kas või halvatuks
ja kitarri tinistades
ise kaasa vilistades
pimeduses kostab siis
anna käppa, viska viis
hakkab laulusõnu looma
lähme küla peale jooma

Jaamaturg

jaamaturul müüa on igasugust sodi
alustades toidust kuni trussikuteni
lettide vahel eritõugu rahvast kodib
kotid kiirelt täis ja kodupoole teele

piraatkaubad vallutavad lettide alust
ja keegi nurga taga salasigarette müüb
tihtipeale inimene karjatab hingevalust
sest trahv on suur, ei näe endas süüd

kaup küll firma märgiga
kuid kvaliteet annab soovida
sest esimese pesuga
leiad masinast ainult närakad
ja peotäis niidijuppe, peotäis niidijuppe

inimeste hõikeid on kaugele kuulda
minnakse kaklema sitarämpsu peale
aga ainult kaupa järjrst veetakse juurde
nõudlust neil on, nagu solki antakse seale

lihaleti ääres kohe süda pahaks läheb
raipehaisu tunda juba mitme meetrini
porisid neid tiirutamas pole mitte vähe
liha hais meelitab, tahavad nemadki järglasi

sõõgrikraami küllaga
kuid kärbseid ainult tiirutab
sest esimese soojaga
nad tahavad ainult muneda
ja toidu peale sittuda, toidu peale sittuda

kuid turult sa leida võid ka huvitavat kraami
see pole hinnaline kuid ometi ka meene
kui keegi teeb endale kallist reklaami
siis kaupa alla tingides teed endale teene

Tahaks olla

tahaks olla isemoodi
isemoodi mõtleja
oma mõtetega teeksin
iseennast tugevaks

tahaks olla vaiknemeelne
vaiknemeelne vaikija
enda olekuga teeksin
inimesed rahulikumaks

tahaks olla teiste moodi
teiste moodi käituja
käituksin siis teist moodi
mitte nagu praegult ma

tahaks olla rohkem julgem
vapraim kõigist teistest
siis ma alles julgeksin
teiste eest välja astuksin

tahaks olla nõdrameelne
mitte aju piinaja
küll siis rohkelt mõtteid plaaniks
ainult mitte tugevaid

aga olen lihtsalt mina
kõigi oma vigadega
nagu pole rahul
osa oma tegudega

Otsides karja

üks hunt seisab keset heinamaad
vaadates igatsevalt siia-sinna
just nagu karjast oleks eksind ta
silmab otsivalt metsa poole

ta segadusse viidud on teiste poolt
kadusid sõbrad nii äkki
nagu maa-alla oleks vajund nad
hüljates ühe oma kamraadi

paar liigutust teeb ta heinasel maal
kuulates vaikivaid samme
loodab kaugel eemal näha seal
metsa serval hundi karja

kuid petlik seekord ta haistmismeel
pole muud kui tuule sahin
ja nägemis kauguses eemaldub veel
tuulest tingitud metsa kohin

kas jäetud nüüd on ta üksinda
uusi vendi otsima hakka
kuid enne süda pea lõhkeb sees
instinkt karja otsimast ei lakka

paar sammu longib siis edasi
kui äkitselt kõrvu tabab üks heli
heli väga tuttav on tema peas
see tema karja moodustav nelik

juba paistabki kõrgesest rohust
teiste huntide turjade hallikas läik
hüljatud olek ei ole enam ohus
see oli teiste poolt korraldatud jahilkäik

Janu

janune pilk ja teele sammud
kannul on inimestest moodustund rivi
kanna all kivid ja asfaldi pigi
higist nõretab laenatud särk
puhke paus ja visuaalne vaade
saadavad kaugelt lähenevat kuju
ei suju tal sammud ja rasked on jalad
kuid vähemalt püsib ta teel
kui ei lähe me kiirelt, siis saame temaks
janu käes vaevlevaks loomaks
kes lõpuks roomaks ja lamama jääks
ning unustuste hõlma vajuks
end sirgu ajades, juhatades rivi
asume teele, jätkame rada
sest janu on tugev ja võitu meist saab
kuid oleme tugevad, sündinud suurena
juurtega maa küljes oleme
me peame vastu ainult astu
ennast sundima astu
kohe jõuame, sõuame vette
külmade jookide embusse
saame võitu piinavast janust
võitu kannatuste rajast

Rännak tuisus

kõnnin tuisus keset põldu, jäätund nägu surutud maha
ei ole enam jaksu, pole jõudu, et kiiremaid samme lumele teha
iga sammuga jõudu jääb vähemaks, külm toob unegi silma
peab minema natuke kiiremalt, muidu vangi võin jäädagi siia
taevas ja maa kui kokku kleebitud, valge mõll ja pimedus kukil
pilved need taevasse kinni needitud, lund tuisku igal sammul
jalad muutuvad vaikselt tundetuks, sõrmigi enam ei tunne
oleks kui kaugele eksinud, jääks kui sügavasse unne
raskelt mu jalad kuulevad sõna, hangeid nii raskelt purustavad
kõrvades kuulen kui kiledat kõla, sõnu mis minuga kurjustavad
käsivad kõndida armutult, liikuda edasi jäises tormis
nõuavad säilitada kannatust, ütlevad selgelt et asi on normis
korraks ei taha kuulda neid sõnu, tahaks heita ja natuke puhata
kuid jälle kõrvades ere sõnum, tõusen püsti et edasi rutata
läbi hangede vaevaliselt sõuan, ikka sajab ja jääbki vist sadama
see ülimat pigutust mult nõuab ja aega ei tohi kaotada
kuid tean et varsti ma jõuan sinna, kuhu sammud mind aina viivad
tean retke armutud hinda, lume tuisus ja hinge piinas

Ära küsi

ära küsi seda mis mul pole
antud momendil on see suits
ära küsi mis tervisele kole
ma pole mingi suitsu aktsiaselts
mul endalgi rahaga probleeme
sõõgikordi päevas ainult üks
osta endale tubaka seeme
suitsunälg muutub kohe probleemituks
mu uks pole tee suitsulattu
kus plokid virnas ootel seisavad
ja kui mõni pakk sinna ka satub
kas siis kohe pean neid välja jagama
lunida võid sa ju palju
ukse peale koputada kah
ukse peale tulen sulle vastu
ainult nägemist ütlemaks
saa aru ma ei tee seda meelega
raha ju ennegi pole
saa aru sinu tervist säästan ma
ma pole dzinn kes täidab sinu soove

Depressioon

olin kord sügavas depressioonis, teiste mured mind ei kõitnud
teistest põrmugi ei hoolind, pidasin võitlust iseendaga
katsusin muredega hakkama saada, antidepresante vältida
oma samme sirgeks seada, elu rütmi tagasi ajada
kuid iga päevaga läks hullemaks, närvid pingul katkemas
huuled veritsesid suurest pingest, peata ringi liikumas
pea pidi lõhkema otsas, musti mõtteid kogunend nii palju
tahtsid viia mind eluradadelt, kas või suurest valust karju
aga lõpuks leidsin sinu, sina kes mind kuulasid ära
raskustel hoidsid kindlalt kätt, tõid kurbadesse silmadesse sära
muremõtteid eemale juhtisid, külmad pisarad surusid maha
ilma tableti mõjuta, jätsin pimeduse kaugele selja taha
sina oledki nüüd mu pärl, kes valguse kätte aitas mind
ei tea mis muidu oleks saanud, võibolla lihtsalt unustuste hind
oleksin siis teises kohas, oleks sinu kurbades mõtetes
ripuks siis sinu kaelas, pisaratest hõbedane pärlikee

Õiglased

kannatage maailma valu
karastuge valude tules
joovastuge õitsevast ilust
kätevahel hoidke oma unelm

saagu teist terasest mehed
wolframist kangemad närvid
targemast targema mõistus
hallist eristuvad värvid

ärge kantke uhkust oma rinnas
ega ahnust teiselpool südant
et te poleks ülbed oma moega
üle liia ennast ei kiidaks

toetage enda abiga nõrku
austustunne teis tekkigu
olgu käsivartes rammu
teras torud need paindugu

viisakust kõrvale ei jäeta
ego adrana kindlalt vaos
julgus see sihina sirge
olge tugevad, maailmas on kaos

Laske mind maha

laske mind maha
laske mind ometi maha
kõik on ju teie teha
laske mind kurat maha
kes oled sa selline
et mind maha ei taha lasta
laske mind maha raisk
mu bussipeatus on ammu möödas

Kassi-hiire mäng

kiisukesed olge valmis lahti lasen hiire
pisikese, karvase kuid üpris väleda
värvi poolest kaldub rohkem heleduse poole
ja hiilgab suurepäraselt oma arusaamaga
ta teab täpselt kuhu minema ta peab
kui kiisukesed suurest ihast tahavad mängida
tunneb ja teab kindlalt oma piire
oskab valmis olla, aimab mis kõik võib juhtuda
kuid kiisukesed hellalt te mängima peate
ta loomu poolest üsna õrna hingega
ta pole suur kasslane nagu tahaksite
vaid pisike roosat värvi agar hiireke
vaikselt peate silitama enda käppadega
lakkuda te võite, kuid hammustada ei
ja ka teie teravaks viilitud küüned
vaadake et mänguhoos te ei kasutaks neid
vajaduse korral lasta urgu tal minna
et jälle suure rõõmuga saaks väljuda sealt
ja aitabki täna sest mängimise lõbust
kassi-hiire mäng kohe ammeldatud on
mina aga rõõgatan suurest mõnust:
litsikesed olge valmis lahti lasen sperma
pisikese loigukese, kuid üpris mõruda
värvi poolest kaldub rohkem heleduse poole
ja hinnatud ta lastud, suure kvaliteediga

Vaatate meile ülevalt alla

miks suhtute meisse, kui teisesse rassi
kas noorus on teist siis mõõda läind
kas ei teinud te tegusid mida me teeme
ja hiljem mõnda tegu kahetsend

ise te olite noorelt ju samased
tegite seda mida hing ihaldas
mis kusi teil nüüd pähe on lõõnud
et haugute suure vihaga

te vaatate meile ülevalt alla
tallate meid nagu sitikad laiaks
kui tuleks siis vähemalt ja ütleks otse
või puudub teil julguse joovastav süst

teistes näete vaid väikeseid kuradeid
iseendas aga kõige paremat poolt
mis saate sellest, et teisi kirute
miks kannate teiste elude eest hoolt

kes olete teie, et kohut siin mõista
arvate valesti, halvustate teisi
mis õigusega teie minu elu elate
katsuge hakkama saada iseendaga

teiste suhteid tahate persse keerata
te elust kibestunud lontruste kari
kas pakub see teile elu suurimat orgasmi
kui näete teiste peakohal tumedaid varje

olgu siis nii, kui rahuldust saate
kui muidu te elu on igav ja nukker
mina aga teie juttude peale naeran
keeran teil selja ja haletsen teid

Piiluja pihtimus

ma olen haige, sest saan piilumisest rahuldust
mulle meeldib vaadata akendest ja teiselt poolt ust
olen lihtsalt piilur kellele meeldib teisi vaadata
kas sellepärast pean tundma ennast veidi haigena
ei taha ma ju tahtlikult halba kellelegi teha
ma pole vägistaja mulle meeldib lihtsalt teiste paljas keha

lukuaugust piiludes, erektsiooni mõnudes
mõõdub minut, kolm või paar
rahuldatud sellest saan, tükiks ajaks pole vaja
kükitada ukse taga

ma olen sisemiselt õudsalt häbelik ja arg
teiste meelest puudub minul mehelik sarm
see ongi üheks põhjuseks miks piiluriks hakkasin
ja teiste inimeste suguaktide pealt vaatamist vajasin

suurtest seina pragudest, vaatepildist ilusast
keelduda ma ju ei saa, vaatemängu nautida
kauaks ajaks pole vaja, kasutada ukse ava

kuid ärge kartke tavaliselt te mind ei näe
tehke teie oma tegusid ja mina omal käel
ma proovin enda haigest harjumusest vabaneda
kuid kerge kindlasti see olema ei saa
ja igaks juhuks sauna minnes tõmmake akende ette lina
sest teiselt poolt akent võin heatahtlikult piiluda mina

Arvate, et mina olen nõid

pange mind põlema
arvate, et mina olen nõid
tapke mind ära
kui teile hukatust tõin
et sõnasin ära te rahva
panin kurjuse sõnad te peale
laske mind maha
siduge kivi mul kaela

korjake metsast puid
kallake mind tõrvaga üle
sest niisama minu luid
ei hakki mingi väike säde
või hoopis naftat te tooge
niisutage halge sellega
see kindlalt täidab te soove
mind taeva poole lennutab
lõpuks peo täis tuhka
puusõega on segunend
teate et asi ei läind luhta
kuigi kõrge on nafta hind

või tahate hoopis mind puua
siis pooge kohe ja kiirelt
võin kõiegi teile ma tuua
mille endal kaela riputan
aga hoopis laske mind maha
mulle palun hõbedane kuul
sest tavaline kuul mind ei taba
lendab läbi minust kui tuul

siiski äkki hüppan jõkke
ise ennast ära uputan
säästan teie mõtte vaeva
endal kivi kaela sikutan
kui lähen kolinal põhja
siis olen süüdistustest prii
mis ühest inimesest tühja
ülerahvastatus maailmas nagu nii

nüüd mõelge otsus te valmis
aega pole enam oodata
ka teises ilmas inimesed kalgid
tahavad mu nõidumist vaadata

Vallimägi

seal käies vaikselt võid kuulata
saladused mis maha maetud
fantaasias paika kohata
kus kunagi olnud kindlus...

...on jäänud vaid haljendavad künkad
suureks sirgunud puude salu
mõned augud mis maasse tungivad
eemal ära kuivanud soo

on trepp mis pooleldi kadunud
just kui põrgusse juhatab teed
astmed tal vanad ja kulunud
aeg tema kallal on teinud oma tõõ

müürid on kaetud kõik mullaga
paar kivi veel hämadalt paistab
kuid ka need on kaetud sambaga
nad magavad igavesest ajast

vanasti meri uhtus kindlust
nüüd merest on jäänud kuivanud soo
pikad kollakad sirguvad kõrkjad
ja ära väsinud jutud...

...künkad, legendid ja mälestusmärk
leinav vaikus ja mahe tuul
on kui mattunud paksu uttu
sõnad mis läinud ajalukku
temast pole järel midagi muud

Silmadega puurja

sügavad silmad puurivad mind, puurivad minust läbi, nähes valehäbi
mis teesklen olevat, enda mõtetes koledat, auk jääb minust järele
läbi selle võib näha, aga seda on vähe ja tarvis ei lähe
sest auk on väike, see tuhmistab läike, mis katab mu tundetut keha
seda kohe on vaja, kui läikima hõõrun, su poole murega põõrdun
murega aita, mite ära mind laida, sest sellest august ma tilgun
sügelevat vale, kehast saab sale ja tasakaalukas mees
kui rohkem august valemäda ei jookse, siis parandust tooge mulle
augule väikesele, valede pääsetee päikesele, parandage ära
ilma et kära kuuleksin tõusvat, näod eemale, lõustad
teipige kinni, mis tegid katki, mina siis vaitki jään koheselt
silmadega puurja, ma enam ei uuri, reetlikkust ei naudi, aitab mul august
ühest kõvast paugust, teibitud august, sellest ma õpin mis minuga juhtus
luhtub ei kunagi, nagu sinagi, kes mind silmadega puurib
teiste elusid tüürib, teistest valesid välja juurib

Peerupikne vs loodus

ilm muutub tuuliseks, ka taevas tumeneb
ma seisan õues, äikest täna loota
käes on suvi, kuid ilm nii lumine
ma ikka seisan, ootan, ootan, ootan

kaks õhku omavahel kokku saavad siis
üks külm ja teine suve soe
see minu kõrvadele kui hellitav viis
ja igat nooti kas või paberilt loe...

...see müra tuleb minu seljatagant
püksis kokku saavad külm ja kõhugaasid
ja äike tahaks mind kui lüüa jalalt
see kõva nool ja suured peerufaasid

ma tunnen et varsti kuldsevihma kätte jään
ja piksenool see varsti tabab mind
ja majakene eemal sääl
oma sama kallis kui minu pükste hind

juba vihmki see üsna jõudsalt sajab
paar viimast kärgatust ja piksenool
ma jõuan maia, püksid maha ajan
on selleks korraks äikesega ühel pool

mul oli õnne, et jõudsin kiirelt maia
ja selleks korraks pääsesin ma pikse eest
kui teine kord ma olen kaugel, maja vaja
kus panna äike mis tuleb välja minu seest...

vs

...piksenool see lõõks kui taeva pooleks
läbi tumedate vihma pilvede
kõik loodus jäetud saatuse hooleks
vaatan taevast läbi oma silmade

ka vihmapiisad alustavad langust
maapind neelab vett, kui janune loom
pilved kui pääsenud taeva vangist
neil tahtmist sadada, see nende soov

müra see üsna valjult kajab
just kui kaks võimsat kokku oleks saand
äike endale taevas teed rajab
taevas keeb ja otsib endale kaant

järsult vihmasadu lakkab
pilved hõrenduvad, päike välja poeb
kõik loodus ring uuesti põõrlema hakkab
mil jälle äikest näha saab, kes seda teab

Toidu pärast võitlusesse

just kui lingu lennutades, astel tungib ohvrisse
mürgi pritsmeid lihastesse, halvatuse embusse
viseldes ta surmakrampi, veri valgub silmadesse
rahulikuks jäädes uinub, teisele poole pimedasse
saab ta sõõgiks, minu roaks, suurde toiduahelasse
oma einet maiustades, saatmas teda manalasse
see küündib elu reeglitesse, tugevate peredesse
kui sõõgikord siis lõpeb, viimast austust avaldades
aeg on minna ametisse, loodusrüppe uinakusse
sest homme jälle võitlusesse, suurde toiduahelasse
halvatuse embusesse, teisele poole pimedusse

pandud kinni loodusesse, väikesesse olevusse
suurde toidu ringlusesse, pärast päikest tumedusse

Ära loe mind, palun

oled ikka nahaal küll
ma ju palusin sul mitte lugeda
kus on kombed
oh uudisimu, miks oled nii kange
aga noh, keelatud vili on ikka magusam
või mis sa kallis lugeja sellest arvad
jep, tõsi ta on
teinekord ole ikka viisakas
arvesta ka teiste soovidega

Elagu eestlased

ühte kuuluvuse tunne
hea ja tasakaalukuse maa
nende sõnadega ei saa mitte
eestlast iseloomustada
pigem reetlikus ja viha
ahned, tuimad, kiuslikud
trambime me üksteist mutta
kohati üsna pervertlikult

maname me võltsi naeru
maski taha peitume
tahame rikkaks saada ruttu
teiste seljas liugleme
üheks mureks meil on raha
teiseks kuulujutte vähe
et saaks rahakoti raudu
tühjaks lõksutada lõugu

tõõd ei armasta me teha
raha sadagu see taevast
et saaksime kiirelt tuttu
saaksime lahti higivaevast
pole abivalmidust meilt loota
me ei viitsi, me ei rüga
ja kui kellelgi läheb hästi
kadedusest lõhkeb süda

ja kui keegi arvab seda
et tragid, viisakad oleme
siis arvesse te võtke tõde
hammast te peale ihume
küll siis alles uhkust tundes
nähes inimeste häda
võidurõõmust käsi kokku
ei saa me aru, et ühiskond on mäda

Ole vait va venelane

see luuletus, on suunatud neile ülbetele
eestlasi taga kiusvatele, noortele kukkedele
kes arvavad, et on siin riigis jumalad
ise aga lihtlabased, pervertlikult rumalad
NB:ei õhuta rahvaste vahelist vaenu, puudub rasisstlik mõttelaad!

ole vait va venelane
mine haugu siberis
ulu kremli ukse taga
kaugel vene piiridel

ole vait va venelane
jäta ruumi hingata
sinu kohal olek riigis
matvalt õhku pitsitab

ole vait va venelane
mine kodumaale sa
jäta ruumi eestlastele
austa meid kohal olekuta

ole vait va venelane
lihtsalt tühi kargaja
õpetus ja tarkus sõnad
mõõda külge sul alla jooksevad

ole vait va venelane
mine haugu siberis
raja maja kremli taha
kaugel vene piiridel

ole lihtsalt vait!!!

Psühholoogist katlaküttjaks

amet ei riku meest, tõõ teeb mehest mehe
see on selgemast selgem, et otsimisega aega läheb
kui sa ei leia kohe, ära vaeva pead
vaid pea meeles, sammud katlamaja poole sea

olen põrandaalune psühholoog
kes teisi lolle kuulab
lamades nad räägivad, oma hulle mõtteid
kuid varsti ennast üles poon
ei jaksa idioote kuulda
igasugu haiget juttu, endalki probleeme
päevad läbi kuulama
pean üht ja sama mõla
ära tüütab väsitab, kasvab üle pea
tahaks saada hoopis teiseks
kirjanikuks saada vist
minu kuulsaid krimka jutte ostaks terve maa
siis hoogsalt kirjanikuks hakkan
valge paber, jama jutt
loevad inimesed tüütult, arusaamist pole
endalt küsin kas ma jaksan
määrdund paber, puhas sitt
kirjanikuks ma ei kõlba, kuradima kole
rõõmsalt poest ma tikud toon
käru peale raamatud
katlamaja poole lähen, teile sooja kütma
raamatud ma ahju viskan
süütan tiku tule
küll on ilus vaadata, kuidas teosed sütivad
nüüd istun ahju ukse ees
ei nuta taga aegu
vaid aitan inimesi jälle oma moodi
kui te küsite mult abi
abi anda ma ei saa
mina põletan prahti, raamatuid ja rooja
ma ei ole psühholoog
see ei ole minu rida
minu amet nüüdsest on, anda teile sooaja
lõpuks leidsin kutsumuse ma
mis otsisin nii kaua
sai psühholoogist aitajast- katlaküttja

Biovampiirid

kui sa oled tragi ja tubli
headest mõtetest hõivatud isik
ole valvel sind rünnata võivad
biovampiiride klubi

nad lendavad peale kui raju
ei taha nad sinu verd
tahavad saada palju enamat
himustavad sinu kuldset aju

ei ründa nad pimedal ajal
ei põrmusta neid päikese valgus
ka nende peegelpilti kõikjal näha võid
neid kuuled ja kohtad igal rajal

nad on mõtetest lagedad varjud
kes käivad ringi kui sombid
ammutavad sinu jõudu endale
nende hinges energia vaegus karjub

peale "ülekannet"rammetus suur
tühjaks pumbanud energiast sinu ihu
oled kui pressi alt tulnud sidrun
haigutad kui trelliteta puur

raskelt kahjustada saanud aura
ainult tuhmistunud piirjooned veel
reipus ja rõõmsameelsus kadund
nagu oleks keegi lahti kiskund võõra haua

on jälle nad võitnud ühe lahingu
ammendanud elutoitu biovoogudest
ja kui neil vaja ennast uuesti laadida
algatavad nad kiirelt uue otsingu

Põhjamaade sügis

maha kukkund lehed puudelt tähendavad sügist
metsaalune on kaetud kirju vaibaga
raagus puude okstel sulelisi istumas on sadu
end talveks ettevalmistades toitu otsivad

tormituuled saabuvad ja teevad oma tõõd
maha kukkund puid on pargid metsad täis
viimased puulehed lendlevad õõs
nad ammu ära väsind, tahavad puhkama

pimedus samm-sammult lähemale hiilib
käib võitlus armutu, ta teab mis selle hind
neil kokkulepe vist on pilvedega seotud
ja päiksesära üha vähem näha saab

ka rohu roheline helk kuhugi on kadunud
nüüd ainult kolletavaid kõrkjaid näha saab
suuri lompe teedel, mis vihmasajust uppund
poriloikudel murul kirmetab jää

meri on rahuliku kuue seljast visand
suured vahutavad lained kalda poole teel
kuid varsti ta jää all rahulikult uinub
ta kinni aheldatud kuni kevad vabastab

see siis ongi meie põhjamaade sügis
mille avasüli vastu võtame
tuules ja vihmas kõndimise ilu
ära keelata meil keegi iialgi ei saa

Palgamõrtsukas

granaadist tõmban splindi ja aega on mõelda
kuhu ta paremini visata sõandan
seal kus oleks rahvast, ehitisi maju
et tekitada neile klaasi killu sadu
mu tõõs pole isiklikku midagi
ei tea, ei tunne teid kedagi
selle eest palka saan ülevamalt poolt
tapan raha eest, ükskõik mis soost
ja kui granaadist vähe on veel
kalasnikovist mõne salve tühjaks teen
ei sihi ma erandlikult kedagi
annan lihtsalt tuld, annan lihtsalt tuld

olen palga mõrtsukas ja selleks ka jään
täpne on mul silm, kuid värisevad käed
sellepärast snaiperpüss minu jaoks on jama
ennem ikka automaat ja hakkan kõmmutama
kui arvate et veresaun pakub mulle pinget
siis eksite te rängalt see läheb mulle hinge
kuid omalviisil raha teenima peab igaüks
ole moosikeetja või lihtsalt kehkenpüks

ka lennukiga sina sõprust olen proovinud
paar hoonet oleks napilt maha ramminud
julgusest vist puudu jäi, või maksti raha vähe
arvati et olen loll ja põrgusse lähen
aga kui ma lõplikult sellest tõõst tüdin
ja keegi minu maha laskmisega hakkama ei saa
siis omal pommivõõ ümber tirin
ja rahvast kutsun õhkamist vaatama
annan lihtsalt tuld, annan lihtsalt tuld

Mina

nii tormakas ja vaimukas
ka hoolitsev ja sõjakas
üsna tihti kidakeelne
vahel peast ka nõdrameelne
rahulik ja tujukas
närvidele kulukas
purjuspeaga mesikeelne
haiget teha oskab, selge
sõpradele sõbramees
vaenlastele hoitke eest
välimiselt paistan tugev
sisemiselt õrn mudel

Väärastunud ühiskond

väärastunud ühiskonna pervertide eest
ei ole meil pääsu, ei võimalust peituda
vaid avasüli võtame vastu nad ilgelt
limades aastaid, kui nendeks me saame
tahtmist ei küsita, muundume vaikselt
aru ei saagi kui saab meist üks tiim
käsikäes rändame kõnnumaa radadel
vaadates tagasi järglaste poole
kuid lootus hinges, et pääseme haardest
tabalukkude ja võrede eest
et järglaste sammud neid radu ei talluks
mis ulatuvad välja saastunud veest
ei tahtnud me seda kuid vägi on võimas
kuulume sinna kus heidikute paik
unistustes tahame sinna kus elu on parem
peitu ühiskonna väärakate eest

Kardinaalsed muutused

kardinaalsete muutuste aeg on käes
kas sa tahad seda või mitte
kardinaalsete muutuste aeg on käes
võta paber ja sea sõnad ritta
on inimesi kes meid muuta tahavad
arvates et suudavad meid muuta
kuid kõigepealt nad muutuku iseendaks tagasi
ja parem käigu ringi ilma suuta

nad tahavad õpetada, tahavad lõpetada
sinu plaane ja mõtteid
kuid ära neid kuula ja mine elus edasi
ja tee iseenda võtteid
kõik tahavad pressida, tungida ellu
mis ei kuulu ju neile
see on meie elu, teeme mis tahame
tugev iseloom omane on meile

me suudame kõike, kui vaid tahame
ennast proovile panna
selgsirgus ja natuke uneldes
oma tegudest märku anada teile
kardinaalsete muutuste aeg on käes
saada pikalt kõik need värdjad
kardinaalsete muutuste aeg on käes
ole tugev ja sea elu korda

orav peab minema mesitarusse
ja pigi peab minema persse
oma plaane ei saada me korstnasse
pea ees sõõstame neisse
mis sest et ootab meid pimedus
teadmatus hingab näkku
me elame selleks, et põnevus
tuleks kardinaalne ja hästi kähku

Aastad

nüüd jälle on see hetk
mil tuleb toosti õelda
ja paljudele aastatele
vaikselt järgi mõelda
need aastad iialgi meil meelest lähe
mis sünnihetkest olnud siiani
need jäävad meelde, sõõbind pähe
kas või viimse hingetõmbeni
neis halbu, kurbust, vihahetki
need sõnad kõik on tuttavad
naeru, lusti, õnnemekki
need aastatesse mahuvad
ka aastad sulle tarkust toovad
eluvaateid õpetavad
kauneid hetki mällu loovad
unistusi lõpetavad, reaalsusesse tagasi
ka vanust veavad endaga kaasa
iga aasta on kui erinev kuub mida kannad
veavad sind elu radade jaama
vastu nad vanust sulle annavad
suures hinges igatsust keedavad
igatsus minna aastates tagasi
silmade peeglist lapsepõlve näitavad
sisetundes minna edasi
kuid ole rõõmus nii see käib
kuigi müstiline kõik see näib

Kehakultuurlane

te vaadake mu keha ja ärge ütelge
et see pole kehakultuuri tagajärg
katsuge mu muskleid, kivistunud lihaseid
higist haisevat särki, mis pooleldi märg
need higipiisad raske tööga
kilomeetreid mitukümmend
päevajooksul selja taha jääb
jõusaalis masinatelt viimast võttes
piinan enda atleedist keha kõigest väest
tahan olla kõva, sportlane tegija
naistele salaja meeldida palju
seepärast palju aega veedan ma treenides
meeldides samas ka iseendale
sellest rahuldust ja võidujanu endal ammutan
kuid kannatan ka stressi all
seda ülekoormus rängalt põhjustab
aga sporti on vaja tõsiselt teha
selle vastu peab pidama mu raudne keha
aega ei loovuta sõpradele
nad ei pidanud minuga sammu
polnud neil rammu, ei suhtlemist väärt
sellest ma üldse lugu ei pea
üksi kehakultuuri edukalt sean
ramm see tuleb iga päevaga
inimesed mõtlevad, et olen natuke põrunud
treenides kahjustanud aju
kuid nende kadedust eemale tõugates
vihmasajus kilomeetreid loen
usun et kord riik minu teeneid vajab
olümpiale mind medalit saatma toob
kuid mis alal, pole tähtis, kõigis olen tugev
olen omamoodi geenius ja jõuliselt loov
siis kadetate inimeste lausetele vastukaja
toob riigile medali kehakultuur

Vares karjub santi

on ammu seda tähendatud
et vares on üks kole lind
tülisid ja pahandusi
kaasa endaga ta toob

vanarahva tarkus see
et vares karjub santi
halbu asju silmapiiril
ladvast hüüab kurja

ta häälest vandumist sa kuuled
kuigi inimkeelt ei jutusta
vandumisest saavad laused
salaja sind sajatab

vares karjub santi, vares karjub santi

ise mustjas tume lind
üle tõrvatud ta suled
sama kibedad ta hüüded
ladvast silmitseb ta sind

eemale ta peletada
tuleb suure kisaga
võtab kaasa sajatused
teise kohta vanduma

uusi ohvreid endal leidma
santi sõnu lausuma
tuules vihisevad suled
tõrvapütti kümblema

vares karjub santi, vares karjub santi

Peegeldus

teisel pool peeglit on maailm
mis vastandab meile seda
millises seisukorras ühiskond
kui kaugele ulatub tõde

peegeldab asjade olemust
varjamata silmadele mõeldut
ei ilusta probleemi jätkuvust
ega halba mis kunagi tehtud

annab visuaalse pildi
mida kindlasti peaksime muutma
muidu maailma peegeldus
kukub põrandale klirinal kokku

Otsides õiget rada

nagu jõgi, mis voolab, vaikselt ja tasa
kärestikke pole, ei ole neid vaja
kuid need tekivad salaja sinna
ja väga raske neist üle on minna
ise neid tekitame, ise ka ületame
kuidas kui kaua silde ehitame
mõni on sügavam, teine on teravam
osa on madalam, mõni salakavalam
endale ihume, endale kaevame
kukume sisse ja kurvalt kaebleme
istume vangis, sügaval jõesängis
ootame kätt, mis tuleks ja aitaks
natuke noomiks, tegusid laidaks
päästaks koledast august paati
vette madalasse rinnust saati
et koos ületada järgmist kärestikku
hoides käest ja hästi lähestikku
ehitada tugevamaid silde kui vaja
kahekesi otsida õiget rada

Ropud sõnad

mis on teie arvates need sõnad, mil ühine nimetus ropendus
kas teie mõttes pole ruumi, nende sõnade tähendust
või kardate neid sõnu õelda, lihtsalt välja lausuda
aga hoopis arvate te seda, et nad jäävad hinge rusuma
nad on küll kirjalt inetud, kuid ometigi sõnad
eestikeeles täitsa olemas ja mitte kuigi võõrad
neid kirja pildis leida võid, suuliselt veel rohkem
neid kasutab ju igaüks, arem ja ka julgem
ei ole meie teinud neid, väljamõelnud sõnu
mis mõnele rohkem haiget teeb, mõnele lihtsalt kõmu
osal lihtsalt naljaks kui kuuleb sõna hüüdvat
teised ei pane tähele, kolmandad sõna kinni püüdmas
kes tahab olla viisakas, lihtsalt unustagu ära
sest nendest väikestest sõnadest, võib tulla palju kära
kuid mis teha kui nad on, las siis olla edasi
eestikeelest ära võtta, ei saa neid ju kuidagi
kel mitte sõnad meeldima, keele taga hoitku
veel parem ära unustagu, unustuste soiku

Ähmaselt sõjast

ma istun kaevikus, kus peade kohal kuulid
õhku põletades vihaselt mõõda vihisevad
ja eemal tumeda helinaga plahvatavad pommid
nagu maakera pooleks lasta tahaks

silmaulatuseni on maetud leekidesse
uhketest majadest on saanud varemed
paljud sõdurid on ohverdanud enda elud
ja vastutasuks nende nimed tahvlile

suitsev lennuk taevast alla kiirelt sõõstab
vastu maad ja tugev plahvatus
langevari piloodi esialgu hukkust päästab
kuid kuulirahe all ta peagi kahvatub

tankid aeglaselt kuid visalt lähenevad meile
ei peata kaatrid ega okastraadist tara
aegajalt miine heidab meie poole
nagu tulist rauda me kõige rohkem vajaks

on heidetud gaasi, mis kisuks närvilõppmeid
kõhiks kopsud, sisikonna seest
nüüd igamees see otsib endal maski
käib võitlus ainult ise enda eest

keegi karjatab, vist leidnud oma otsa
lendab käsi, mis eemaldunud kehast
kõrval kaevikus on surmaoigeid kosta
nad karjuvad valust, mõni suurest vihast

ka vangi võetud sõdureid on rohkem kui sada
kes vangilaagris kannatama peavad
suur valu kivina langenud neil kaela
kas kodumaad nad enam ealeski näevad

raudsed närvid ei jaksa kannatada
jäänud järele on nendest lihtsalt riismed
kuid üks mõte mis aitab lohutada
et varsti pääseme siit kõik kiirelt

kes koju oma vanemate juurde
kes läheb koju teiste abita
kes läheb hauda, teiste kõrvale suurde
kus lõpeb sõda, seal järgmist oodata...

Külmalilled klaasidel

mul kunstnik maalib akna taga
külmas tuisus joonistab
klaasidele maale vaja
lilleõisi helkivaid

külmalilli akendele
ilma pintsli tõmbeta
saavad kaunistused seatud
maja aknaklaasile

pole värvi, tinti vaja
külmakraadid aitavad
kaunistavaid mustreid leida
pintsli tõmbeid jäätuvaid

need on korraks, üheks külmaks
külmalilled klaasidel
teiseks korraks uued jooned
suure maja akendel

sooja tundes põimind lilled
maalid vaikselt tuhmuvad
kaunistused aknaklaasilt
vaikselt nukralt sulavad

läbipõimund lille varred
suured õied helkivad
saavad kaunistustest nired
aknaklaasid tilkuvad

pole midagi õelda

Kurat, et sõid ennast nii sügvale
valus on sundida välja, mitte sind
vaid ennast oma südamest
pole ruumi, ruumi ainult ühele
ja see jääb igavesti sinule
sinu ruumiks...