Janu

janune pilk ja teele sammud
kannul on inimestest moodustund rivi
kanna all kivid ja asfaldi pigi
higist nõretab laenatud särk
puhke paus ja visuaalne vaade
saadavad kaugelt lähenevat kuju
ei suju tal sammud ja rasked on jalad
kuid vähemalt püsib ta teel
kui ei lähe me kiirelt, siis saame temaks
janu käes vaevlevaks loomaks
kes lõpuks roomaks ja lamama jääks
ning unustuste hõlma vajuks
end sirgu ajades, juhatades rivi
asume teele, jätkame rada
sest janu on tugev ja võitu meist saab
kuid oleme tugevad, sündinud suurena
juurtega maa küljes oleme
me peame vastu ainult astu
ennast sundima astu
kohe jõuame, sõuame vette
külmade jookide embusse
saame võitu piinavast janust
võitu kannatuste rajast