olin kord sügavas depressioonis, teiste mured mind ei kõitnud
teistest põrmugi ei hoolind, pidasin võitlust iseendaga
katsusin muredega hakkama saada, antidepresante vältida
oma samme sirgeks seada, elu rütmi tagasi ajada
kuid iga päevaga läks hullemaks, närvid pingul katkemas
huuled veritsesid suurest pingest, peata ringi liikumas
pea pidi lõhkema otsas, musti mõtteid kogunend nii palju
tahtsid viia mind eluradadelt, kas või suurest valust karju
aga lõpuks leidsin sinu, sina kes mind kuulasid ära
raskustel hoidsid kindlalt kätt, tõid kurbadesse silmadesse sära
muremõtteid eemale juhtisid, külmad pisarad surusid maha
ilma tableti mõjuta, jätsin pimeduse kaugele selja taha
sina oledki nüüd mu pärl, kes valguse kätte aitas mind
ei tea mis muidu oleks saanud, võibolla lihtsalt unustuste hind
oleksin siis teises kohas, oleks sinu kurbades mõtetes
ripuks siis sinu kaelas, pisaratest hõbedane pärlikee
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar