just kui lingu lennutades, astel tungib ohvrisse
mürgi pritsmeid lihastesse, halvatuse embusse
viseldes ta surmakrampi, veri valgub silmadesse
rahulikuks jäädes uinub, teisele poole pimedasse
saab ta sõõgiks, minu roaks, suurde toiduahelasse
oma einet maiustades, saatmas teda manalasse
see küündib elu reeglitesse, tugevate peredesse
kui sõõgikord siis lõpeb, viimast austust avaldades
aeg on minna ametisse, loodusrüppe uinakusse
sest homme jälle võitlusesse, suurde toiduahelasse
halvatuse embusesse, teisele poole pimedusse
pandud kinni loodusesse, väikesesse olevusse
suurde toidu ringlusesse, pärast päikest tumedusse
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar