kõnnin tuisus keset põldu, jäätund nägu surutud maha
ei ole enam jaksu, pole jõudu, et kiiremaid samme lumele teha
iga sammuga jõudu jääb vähemaks, külm toob unegi silma
peab minema natuke kiiremalt, muidu vangi võin jäädagi siia
taevas ja maa kui kokku kleebitud, valge mõll ja pimedus kukil
pilved need taevasse kinni needitud, lund tuisku igal sammul
jalad muutuvad vaikselt tundetuks, sõrmigi enam ei tunne
oleks kui kaugele eksinud, jääks kui sügavasse unne
raskelt mu jalad kuulevad sõna, hangeid nii raskelt purustavad
kõrvades kuulen kui kiledat kõla, sõnu mis minuga kurjustavad
käsivad kõndida armutult, liikuda edasi jäises tormis
nõuavad säilitada kannatust, ütlevad selgelt et asi on normis
korraks ei taha kuulda neid sõnu, tahaks heita ja natuke puhata
kuid jälle kõrvades ere sõnum, tõusen püsti et edasi rutata
läbi hangede vaevaliselt sõuan, ikka sajab ja jääbki vist sadama
see ülimat pigutust mult nõuab ja aega ei tohi kaotada
kuid tean et varsti ma jõuan sinna, kuhu sammud mind aina viivad
tean retke armutud hinda, lume tuisus ja hinge piinas
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar