Psühholoogist katlaküttjaks

amet ei riku meest, tõõ teeb mehest mehe
see on selgemast selgem, et otsimisega aega läheb
kui sa ei leia kohe, ära vaeva pead
vaid pea meeles, sammud katlamaja poole sea

olen põrandaalune psühholoog
kes teisi lolle kuulab
lamades nad räägivad, oma hulle mõtteid
kuid varsti ennast üles poon
ei jaksa idioote kuulda
igasugu haiget juttu, endalki probleeme
päevad läbi kuulama
pean üht ja sama mõla
ära tüütab väsitab, kasvab üle pea
tahaks saada hoopis teiseks
kirjanikuks saada vist
minu kuulsaid krimka jutte ostaks terve maa
siis hoogsalt kirjanikuks hakkan
valge paber, jama jutt
loevad inimesed tüütult, arusaamist pole
endalt küsin kas ma jaksan
määrdund paber, puhas sitt
kirjanikuks ma ei kõlba, kuradima kole
rõõmsalt poest ma tikud toon
käru peale raamatud
katlamaja poole lähen, teile sooja kütma
raamatud ma ahju viskan
süütan tiku tule
küll on ilus vaadata, kuidas teosed sütivad
nüüd istun ahju ukse ees
ei nuta taga aegu
vaid aitan inimesi jälle oma moodi
kui te küsite mult abi
abi anda ma ei saa
mina põletan prahti, raamatuid ja rooja
ma ei ole psühholoog
see ei ole minu rida
minu amet nüüdsest on, anda teile sooaja
lõpuks leidsin kutsumuse ma
mis otsisin nii kaua
sai psühholoogist aitajast- katlaküttja