teisipäev, 6. märts 2007

Peerupikne vs loodus

ilm muutub tuuliseks, ka taevas tumeneb
ma seisan õues, äikest täna loota
käes on suvi, kuid ilm nii lumine
ma ikka seisan, ootan, ootan, ootan

kaks õhku omavahel kokku saavad siis
üks külm ja teine suve soe
see minu kõrvadele kui hellitav viis
ja igat nooti kas või paberilt loe...

...see müra tuleb minu seljatagant
püksis kokku saavad külm ja kõhugaasid
ja äike tahaks mind kui lüüa jalalt
see kõva nool ja suured peerufaasid

ma tunnen et varsti kuldsevihma kätte jään
ja piksenool see varsti tabab mind
ja majakene eemal sääl
oma sama kallis kui minu pükste hind

juba vihmki see üsna jõudsalt sajab
paar viimast kärgatust ja piksenool
ma jõuan maia, püksid maha ajan
on selleks korraks äikesega ühel pool

mul oli õnne, et jõudsin kiirelt maia
ja selleks korraks pääsesin ma pikse eest
kui teine kord ma olen kaugel, maja vaja
kus panna äike mis tuleb välja minu seest...

vs

...piksenool see lõõks kui taeva pooleks
läbi tumedate vihma pilvede
kõik loodus jäetud saatuse hooleks
vaatan taevast läbi oma silmade

ka vihmapiisad alustavad langust
maapind neelab vett, kui janune loom
pilved kui pääsenud taeva vangist
neil tahtmist sadada, see nende soov

müra see üsna valjult kajab
just kui kaks võimsat kokku oleks saand
äike endale taevas teed rajab
taevas keeb ja otsib endale kaant

järsult vihmasadu lakkab
pilved hõrenduvad, päike välja poeb
kõik loodus ring uuesti põõrlema hakkab
mil jälle äikest näha saab, kes seda teab

Kommentaare ei ole: