sügavad silmad puurivad mind, puurivad minust läbi, nähes valehäbi
mis teesklen olevat, enda mõtetes koledat, auk jääb minust järele
läbi selle võib näha, aga seda on vähe ja tarvis ei lähe
sest auk on väike, see tuhmistab läike, mis katab mu tundetut keha
seda kohe on vaja, kui läikima hõõrun, su poole murega põõrdun
murega aita, mite ära mind laida, sest sellest august ma tilgun
sügelevat vale, kehast saab sale ja tasakaalukas mees
kui rohkem august valemäda ei jookse, siis parandust tooge mulle
augule väikesele, valede pääsetee päikesele, parandage ära
ilma et kära kuuleksin tõusvat, näod eemale, lõustad
teipige kinni, mis tegid katki, mina siis vaitki jään koheselt
silmadega puurja, ma enam ei uuri, reetlikkust ei naudi, aitab mul august
ühest kõvast paugust, teibitud august, sellest ma õpin mis minuga juhtus
luhtub ei kunagi, nagu sinagi, kes mind silmadega puurib
teiste elusid tüürib, teistest valesid välja juurib
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar