maha kukkund lehed puudelt tähendavad sügist
metsaalune on kaetud kirju vaibaga
raagus puude okstel sulelisi istumas on sadu
end talveks ettevalmistades toitu otsivad
tormituuled saabuvad ja teevad oma tõõd
maha kukkund puid on pargid metsad täis
viimased puulehed lendlevad õõs
nad ammu ära väsind, tahavad puhkama
pimedus samm-sammult lähemale hiilib
käib võitlus armutu, ta teab mis selle hind
neil kokkulepe vist on pilvedega seotud
ja päiksesära üha vähem näha saab
ka rohu roheline helk kuhugi on kadunud
nüüd ainult kolletavaid kõrkjaid näha saab
suuri lompe teedel, mis vihmasajust uppund
poriloikudel murul kirmetab jää
meri on rahuliku kuue seljast visand
suured vahutavad lained kalda poole teel
kuid varsti ta jää all rahulikult uinub
ta kinni aheldatud kuni kevad vabastab
see siis ongi meie põhjamaade sügis
mille avasüli vastu võtame
tuules ja vihmas kõndimise ilu
ära keelata meil keegi iialgi ei saa
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar