ma istun kaevikus, kus peade kohal kuulid
õhku põletades vihaselt mõõda vihisevad
ja eemal tumeda helinaga plahvatavad pommid
nagu maakera pooleks lasta tahaks
silmaulatuseni on maetud leekidesse
uhketest majadest on saanud varemed
paljud sõdurid on ohverdanud enda elud
ja vastutasuks nende nimed tahvlile
suitsev lennuk taevast alla kiirelt sõõstab
vastu maad ja tugev plahvatus
langevari piloodi esialgu hukkust päästab
kuid kuulirahe all ta peagi kahvatub
tankid aeglaselt kuid visalt lähenevad meile
ei peata kaatrid ega okastraadist tara
aegajalt miine heidab meie poole
nagu tulist rauda me kõige rohkem vajaks
on heidetud gaasi, mis kisuks närvilõppmeid
kõhiks kopsud, sisikonna seest
nüüd igamees see otsib endal maski
käib võitlus ainult ise enda eest
keegi karjatab, vist leidnud oma otsa
lendab käsi, mis eemaldunud kehast
kõrval kaevikus on surmaoigeid kosta
nad karjuvad valust, mõni suurest vihast
ka vangi võetud sõdureid on rohkem kui sada
kes vangilaagris kannatama peavad
suur valu kivina langenud neil kaela
kas kodumaad nad enam ealeski näevad
raudsed närvid ei jaksa kannatada
jäänud järele on nendest lihtsalt riismed
kuid üks mõte mis aitab lohutada
et varsti pääseme siit kõik kiirelt
kes koju oma vanemate juurde
kes läheb koju teiste abita
kes läheb hauda, teiste kõrvale suurde
kus lõpeb sõda, seal järgmist oodata...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar