laevad juba aasta sadu merd on kündnud kiiluga
aga järel pole vagu, kuhu seemet panna saaks
tahaks külvata ma tormi, suuri laineid vahuseid
kalda poole uhutuna, ei nad raevu taltsutaks
valged vahumütsid kuklas, neavad kurjalt merepõhja
igaüks kes teel jääb ette, rangelt karistatud saab
maadlevad nad laevadega, pole suuri sõnu tühje
vahel tuleb alistuda ega kõik siis omaks saa
vihast rohelised seljad, nukra mere heli saatel
silmitsevad kaugel ette, kaldajooni otsivad
otsivad nad endal vastast, kellel rammu samaväärselt
oleks tahtmist vastu panna, karmid hääled mõirgavad
saavad vastasteks neil kivid, ranna äärsed mürakad
nende vastu ennast lihviks, merest tõusnud hiiglased
aga kivid kindlalt paigal, ei nad lausu tühju sõnu
ainult ajapikku nad, võitlusest vaikselt taanduvad
eemalduvad mere rüppe, kaovad laineharja alla
ainult suuremate tippe, mere armus jätab välja
võimsad lained alles rannas, pilgud maha suunavad
kaasas kantud sõjasaagid, ranna peale puhkama
et siis vahu seemnest tõusta, armu mitte andmata
oma pilgud jälle ette, kalda poole suunata
teisipäev, 3. juuli 2007
laupäev, 30. juuni 2007
Sinu raamat
vaata mind, loe mind silmadega
oma eneste silmadega
mitte läbi teiste silmade
häälda mind oma huultega
enda siidise häälega
mitte ära lase ette lugeda teistel
hoia mind oma pehmete kätega
hellalt ja kindlalt süles
ära lase teistel mind katsuda
kuula mind, minu mõtteid
rõõmsaid ja kurbi lauseid
ära kuula teistelt mu sõnu
vihka mind oma tunnetega
kui selleks põhjuse sulle andsin
ära otsi oma vihkamist mujalt
põleta mind enda kaminas
ükshaaval rebi minust lehti
sest sulle tahan sooja anda
oma eneste silmadega
mitte läbi teiste silmade
häälda mind oma huultega
enda siidise häälega
mitte ära lase ette lugeda teistel
hoia mind oma pehmete kätega
hellalt ja kindlalt süles
ära lase teistel mind katsuda
kuula mind, minu mõtteid
rõõmsaid ja kurbi lauseid
ära kuula teistelt mu sõnu
vihka mind oma tunnetega
kui selleks põhjuse sulle andsin
ära otsi oma vihkamist mujalt
põleta mind enda kaminas
ükshaaval rebi minust lehti
sest sulle tahan sooja anda
Kannatustekarikas
iga inimese hinges on kannatuste karikas
peidus teiste võõraste silmade eest
sinna kõik kannatused südamest tilguvad
ja vahetevahel ta lihtsalt üle keeb
seepärast karikas tühjendamist nõuab
et säilitada loodusliku tasakaalu piir
tuleb leida õige moodus kuidas ammutada
see mõjub hästi hingele kui eluliksiir
ei ole te süüdi, ei karikas väike
arvestades ühiskonna pingete rada
sest igakord ei oska me ette taibata seda
millal karikas järjekordselt tühjendamist vajab
üle ääre siis jooksevadki kannatuste nired
südame valu, see viimane valulik piisk
otsustusvõime oma peas kaotame kiirelt
karikat ümbritseb üleuputatud punane viirg
on vaja siis välja lasta kõik tunded
et karikas enam üle ääre ei ajaks
muidu on oht uppuda kannatuste järve
keegi pole meist tugev, et sellele vastu paneks
räägi oma murest, küll kuulame meie
sind tagasi aitame rõõmude randa
tea et see karikas su hingest teed välja ei leia
aga tühja karikat on kergem kanda
peidus teiste võõraste silmade eest
sinna kõik kannatused südamest tilguvad
ja vahetevahel ta lihtsalt üle keeb
seepärast karikas tühjendamist nõuab
et säilitada loodusliku tasakaalu piir
tuleb leida õige moodus kuidas ammutada
see mõjub hästi hingele kui eluliksiir
ei ole te süüdi, ei karikas väike
arvestades ühiskonna pingete rada
sest igakord ei oska me ette taibata seda
millal karikas järjekordselt tühjendamist vajab
üle ääre siis jooksevadki kannatuste nired
südame valu, see viimane valulik piisk
otsustusvõime oma peas kaotame kiirelt
karikat ümbritseb üleuputatud punane viirg
on vaja siis välja lasta kõik tunded
et karikas enam üle ääre ei ajaks
muidu on oht uppuda kannatuste järve
keegi pole meist tugev, et sellele vastu paneks
räägi oma murest, küll kuulame meie
sind tagasi aitame rõõmude randa
tea et see karikas su hingest teed välja ei leia
aga tühja karikat on kergem kanda
neljapäev, 21. juuni 2007
Ropp värk
ma tahan kirjutada ühte salmi
kuid mõtteid leida on raske
ainult killud paberile kukuvad
ei taha kirjutada ma suurt valmi
kus sõnad lausetesse upuvad...
...nüüd tean täpselt mida aju tahab õelda
kuid ei taha jälestuste peale mõelda
ka käsi kirjutada neid ei sõenda
aga midagi ma kirjutama kipun
olgu sõnad segased või ropud..
tsenseeritud tsenseeritud
tsenseeritud tsenseeritud
(arvestades rahva heaolu ja tervist, varjasime
ülejäänud salmid, kuna sisaldavad tohutul hulgal
roppusi ja ebameeldivaid väljendeid.selle luuletuse
autor viibib praegu range järelvalve all ja tema
vaimne tervis on sügavalt kaheldav)
...las ma mõtlen natukene veel...
kuid mõtteid leida on raske
ainult killud paberile kukuvad
ei taha kirjutada ma suurt valmi
kus sõnad lausetesse upuvad...
...nüüd tean täpselt mida aju tahab õelda
kuid ei taha jälestuste peale mõelda
ka käsi kirjutada neid ei sõenda
aga midagi ma kirjutama kipun
olgu sõnad segased või ropud..
tsenseeritud tsenseeritud
tsenseeritud tsenseeritud
(arvestades rahva heaolu ja tervist, varjasime
ülejäänud salmid, kuna sisaldavad tohutul hulgal
roppusi ja ebameeldivaid väljendeid.selle luuletuse
autor viibib praegu range järelvalve all ja tema
vaimne tervis on sügavalt kaheldav)
...las ma mõtlen natukene veel...
Ei ideaalile
ei ole ilmas inimest, kes ideaalis sündinud
ei ole metsas kiskjat, kes poleks eales rünnanud
ei ole olemas orkaane, mis poleks paha teinud
ei ole halbu tegusid mida jumal poleks näinud
on olems küll linnud kes lennata ei oska
ka kõigil kaladel maapeal hingata on raske
on ka tehtud vigu mida parandada ei anna
on küllalt muresid mida ei jaksata kanda
ei ole nähtud lõket mis sädemeid ei pilluks
ei ole kuuldud beebit kes ealeski ei vinguks
ei ole sõidetud merd mis poleks laevu neeland
ei ole emasid kes kõike oma lapsele keelaks
kuid on olemas kette mille lülid katkevad
enamus lilled talve hakul närbuvad
ei ole perekondi kus tülisid ei leita
ei ole armastust kus süda sind ei aita
ei ole olemas küünalt mis iialgi ei kustuks
ei tea me ette tegusid, ei tea mis iial juhtub
ei ole algust lõputa ja sündi ilma surmata
nüüd siis tea, et ilustusi ära maali
sest maailmas ei eksisteeri ideaali
ei ole metsas kiskjat, kes poleks eales rünnanud
ei ole olemas orkaane, mis poleks paha teinud
ei ole halbu tegusid mida jumal poleks näinud
on olems küll linnud kes lennata ei oska
ka kõigil kaladel maapeal hingata on raske
on ka tehtud vigu mida parandada ei anna
on küllalt muresid mida ei jaksata kanda
ei ole nähtud lõket mis sädemeid ei pilluks
ei ole kuuldud beebit kes ealeski ei vinguks
ei ole sõidetud merd mis poleks laevu neeland
ei ole emasid kes kõike oma lapsele keelaks
kuid on olemas kette mille lülid katkevad
enamus lilled talve hakul närbuvad
ei ole perekondi kus tülisid ei leita
ei ole armastust kus süda sind ei aita
ei ole olemas küünalt mis iialgi ei kustuks
ei tea me ette tegusid, ei tea mis iial juhtub
ei ole algust lõputa ja sündi ilma surmata
nüüd siis tea, et ilustusi ära maali
sest maailmas ei eksisteeri ideaali
Hea sõber
kord oli sõber mul, võiks õelda, et parim
mängukaaslane ja hinge psühholoog
ta oli lahke, sisemiselt ilus
kiirgas headust, see oli tema soov
sain usaldada talle oma mured
avaldada enda unistused
ta vaikselt kuulas, silmitses mind tasa
just kui teadis, kuidas lahendada
raskest koormast aitas vabastada
kuid ükskord kadus, jäigi sinna paika
tuhmus sõprus mida igatsenud ikka
kas vahemaa sai pikaks, otsustavaks
nii see juhtus, nii sai sõprus hukka
võib juhtuda, et aastas korra üksteist näinud
siis oleme, kõik ununeb mu peas
hinges tean, et võõraks oleme jäänud
kas annab päästa seda, mis kord oli hea
nüüd kadund on see eriline side
mis meie vahel sõpradena olnud
on võõraks jäänud ta sisemine pool
kas hakkab lõkkele ta pilgus säde
mis kunagi meid sõpradena hoidis koos
mängukaaslane ja hinge psühholoog
ta oli lahke, sisemiselt ilus
kiirgas headust, see oli tema soov
sain usaldada talle oma mured
avaldada enda unistused
ta vaikselt kuulas, silmitses mind tasa
just kui teadis, kuidas lahendada
raskest koormast aitas vabastada
kuid ükskord kadus, jäigi sinna paika
tuhmus sõprus mida igatsenud ikka
kas vahemaa sai pikaks, otsustavaks
nii see juhtus, nii sai sõprus hukka
võib juhtuda, et aastas korra üksteist näinud
siis oleme, kõik ununeb mu peas
hinges tean, et võõraks oleme jäänud
kas annab päästa seda, mis kord oli hea
nüüd kadund on see eriline side
mis meie vahel sõpradena olnud
on võõraks jäänud ta sisemine pool
kas hakkab lõkkele ta pilgus säde
mis kunagi meid sõpradena hoidis koos
Vigadest õpitakse
mis moodi õpid kui "viga" ei ole...
...peenard kaevates pommi leidsin
sülle ta võtsin ja kuuri alla peitsin
garaasist suure kuvalda tõin
sellega pikki pommi lõin
küll oli suur minu hämmastus
ei toimunudki suur plahvatus...
...mis moodi saab vigadest õppida
kui lihtsalt viga ei tule
mis moodi saaks pommi õhkida
vigadest tulenev mure
oleks toimunud tookord üks "viga"
siis õppind ma, oleksin linnulennu pealt
...peenard kaevates pommi leidsin
sülle ta võtsin ja kuuri alla peitsin
garaasist suure kuvalda tõin
sellega pikki pommi lõin
küll oli suur minu hämmastus
ei toimunudki suur plahvatus...
...mis moodi saab vigadest õppida
kui lihtsalt viga ei tule
mis moodi saaks pommi õhkida
vigadest tulenev mure
oleks toimunud tookord üks "viga"
siis õppind ma, oleksin linnulennu pealt
Loodus tühja kohta ei salli
eest kaob ära ja tagant tuleb juurde
see on vana tõde ja seda ei saa muuta
loodus nii on seadnud, tasakaalustanud
kõike on siin võrdselt, pole ülearust
inimesel tuleb minna, sureb ükskord ära
aga kohe sünnib juurde, see on seaduspära
tühja kohta aseainet, kuhjast vähemaks
headuse ja halva võitlus muutub võrdsemaks
õnne ilmas omajagu, sama moodi õnnetust
armastus saab võrdsustatud, päris palju vihkamist
sama palju on meil valgust, kui leidub pimedust
valge täpi kõrvale on seadnud ennast nukrutsevalt must
tühja kohta loodus vist kunagi sallima ei hakka
enne hävib terve loodus, päike põlemast lakkab
see on vana tõde ja seda ei saa muuta
loodus nii on seadnud, tasakaalustanud
kõike on siin võrdselt, pole ülearust
inimesel tuleb minna, sureb ükskord ära
aga kohe sünnib juurde, see on seaduspära
tühja kohta aseainet, kuhjast vähemaks
headuse ja halva võitlus muutub võrdsemaks
õnne ilmas omajagu, sama moodi õnnetust
armastus saab võrdsustatud, päris palju vihkamist
sama palju on meil valgust, kui leidub pimedust
valge täpi kõrvale on seadnud ennast nukrutsevalt must
tühja kohta loodus vist kunagi sallima ei hakka
enne hävib terve loodus, päike põlemast lakkab
Sest ka minul on valus
kaugele ulatuvad su verised küüned
mis haakuda tahaks mu kriimustatud näol
karedast kurgust on kosta veel hüüdeid
et sügavamaks tõmmata näol asetsevad vaod
kuid haaran sul käest, sest ka minul on valus
mitte südames, vaid füüsiliselt tekitatud, näol
sa rõõgid ja salamisi mult andestust palud
enda vihast pead üle saama iseenese jõul
karju, löö, kui jaksu sul selleks vaid jagub
sind õlgadest hoian ja eemalt kallistan
nüüd su silmades ka verine vaht on kadund
annad lepituseks pikkade küüntega käe
mis haakuda tahaks mu kriimustatud näol
karedast kurgust on kosta veel hüüdeid
et sügavamaks tõmmata näol asetsevad vaod
kuid haaran sul käest, sest ka minul on valus
mitte südames, vaid füüsiliselt tekitatud, näol
sa rõõgid ja salamisi mult andestust palud
enda vihast pead üle saama iseenese jõul
karju, löö, kui jaksu sul selleks vaid jagub
sind õlgadest hoian ja eemalt kallistan
nüüd su silmades ka verine vaht on kadund
annad lepituseks pikkade küüntega käe
esmaspäev, 4. juuni 2007
Armunute tuba
armunute toast paistab valguse jada
kaks varju seal omavahel toimetab
aeg on küll hiline, nad veel ei maga
armastus neid graatsiliselt õnnistab
on kosta sealt hääli, rahulikku juttu
austuse kummalist helinat
suuremas koguses magusasse õhku
on paisatud tunded tugevad
hoolitsevalt räägitakse üksteisega
arvestatakse üksmeele headust
armastuse vägi mis nii salapärane
hoitakse südames kui karmi seadust
ei mõrane seal iial nende kindel liit
kaitstud kõige rutiinse eest
seinale joonistatud varjudest saab aru
mees armastab naist ja naine meest
see tuba jääb igaveseks neile
sümboliseerima armastuse väge
helluse, lahkuse ja hoolivuse ruumis
sai alguse unelmata kirgede säde
kaks varju seal omavahel toimetab
aeg on küll hiline, nad veel ei maga
armastus neid graatsiliselt õnnistab
on kosta sealt hääli, rahulikku juttu
austuse kummalist helinat
suuremas koguses magusasse õhku
on paisatud tunded tugevad
hoolitsevalt räägitakse üksteisega
arvestatakse üksmeele headust
armastuse vägi mis nii salapärane
hoitakse südames kui karmi seadust
ei mõrane seal iial nende kindel liit
kaitstud kõige rutiinse eest
seinale joonistatud varjudest saab aru
mees armastab naist ja naine meest
see tuba jääb igaveseks neile
sümboliseerima armastuse väge
helluse, lahkuse ja hoolivuse ruumis
sai alguse unelmata kirgede säde
teisipäev, 29. mai 2007
Väsinud
istun trepile jalgu puhkama
kolm korrust on minna veel ülesse
rammetus kätes, väsimus jalgades
kas jaksangi minna need astmed
vaatan ringi, kuid väljas on pime
ainult kuu heidab haledaid varje
siia trepile ei tohi ma jääda
mõtted mazeerivad haigeid jalgu
kuid minema peab, end sirutan tõustes
ukse vaikselt siis helitult avan
vaadates ülesse kui taevatrepile
tuleb minna sest pääsu ei ole
astun sammu, käsipuust toetades
veel natuke jaksu on hoitud varuks
kui kaua mu jalad hoiavad
kas lõpuni pean survele vastu
neid mõtteid mõtlen nii aeglasti
käidud ongi esimene korruse vahe
muheledes endamisi mõlgutan
kaks korrust on minna ju veel
järjest raskemaks sammud muutuvad
pingutan, tunnen veel jaksan
silmitsen astmeid enda ette vaadates
hoian kramplikult käsipuust kinni
ma jõuan, ma lähen, ma tahan
kuid korraks võiks istudes puhata
et jalgu natuke sättida
et jõuaksin edasi minna ...
... ma hommikuni sinna jäin
sest unemaale viis see trepp
kolm korrust on minna veel ülesse
rammetus kätes, väsimus jalgades
kas jaksangi minna need astmed
vaatan ringi, kuid väljas on pime
ainult kuu heidab haledaid varje
siia trepile ei tohi ma jääda
mõtted mazeerivad haigeid jalgu
kuid minema peab, end sirutan tõustes
ukse vaikselt siis helitult avan
vaadates ülesse kui taevatrepile
tuleb minna sest pääsu ei ole
astun sammu, käsipuust toetades
veel natuke jaksu on hoitud varuks
kui kaua mu jalad hoiavad
kas lõpuni pean survele vastu
neid mõtteid mõtlen nii aeglasti
käidud ongi esimene korruse vahe
muheledes endamisi mõlgutan
kaks korrust on minna ju veel
järjest raskemaks sammud muutuvad
pingutan, tunnen veel jaksan
silmitsen astmeid enda ette vaadates
hoian kramplikult käsipuust kinni
ma jõuan, ma lähen, ma tahan
kuid korraks võiks istudes puhata
et jalgu natuke sättida
et jõuaksin edasi minna ...
... ma hommikuni sinna jäin
sest unemaale viis see trepp
laupäev, 26. mai 2007
Hinges
hinges on pidevalt mõllav torm
ei saa peituda selle eest
hinges on rahutult lainetav meri
ei saa uppuda selle sees
hinges on põletavad tuleleegid
mida taltsutan pisarate vihmaga
hinges on sügavalt kraabitud haavad
need kõik katan ma vaevaga
ei saa peituda selle eest
hinges on rahutult lainetav meri
ei saa uppuda selle sees
hinges on põletavad tuleleegid
mida taltsutan pisarate vihmaga
hinges on sügavalt kraabitud haavad
need kõik katan ma vaevaga
teisipäev, 8. mai 2007
Vahete vahel
vahete vahel on vahede vahel
vahede vahel on vahe vahel
vahe vahel on vahel kedagi
vahete vahel ei midagi
vahede vahel on vahe vahel
vahe vahel on vahel kedagi
vahete vahel ei midagi
laupäev, 5. mai 2007
Skisofreenik
toa laes näen ma ämblikke
suuri, väikeseid, karvaseid
elumahlasid kärbsest imevaid
õõsel laest alla tulevaid
nad langevad voodi kohale
mustad, punased, tõrvased
ronivad koiku peatsele
tule valguse käes haituvad
toa seinal näen ma varjusid
kaduvaid, tumedaid, koledaid
tapeedi vahele peituvaid
õõsel seina pealt maha tulevaid
nad liiguvad voodi kõrvale
õudsad, hõljuvad, ebamäärased
lendlevad mu pea kohale
tule valguse käes haituvad
toa põrandal näen ma madusid
mustrilisi, pikkasid, limaseid
omavahel kokku põimivaid
õõsel pidevalt üksteist salvavaid
nad roomavad voodi tekile
külmad, väikesed, mürgised
turnivad koiku peatsele
tule valguse käes haituvad
kas on nad päriselt olemas
või minu kujutluste vili
täna jätan ma tule põlema
sest selles toas kardan olla niigi
aga kas päästab mind tubade vahetus
kui oma peas neid kaasas kannnan
kus leidub võtmesõna lahendus
endale mõtlemiseks aega annan
kuid mõte ainult ühessuunas eendib
olen täielikult-SKISOFREENIK
suuri, väikeseid, karvaseid
elumahlasid kärbsest imevaid
õõsel laest alla tulevaid
nad langevad voodi kohale
mustad, punased, tõrvased
ronivad koiku peatsele
tule valguse käes haituvad
toa seinal näen ma varjusid
kaduvaid, tumedaid, koledaid
tapeedi vahele peituvaid
õõsel seina pealt maha tulevaid
nad liiguvad voodi kõrvale
õudsad, hõljuvad, ebamäärased
lendlevad mu pea kohale
tule valguse käes haituvad
toa põrandal näen ma madusid
mustrilisi, pikkasid, limaseid
omavahel kokku põimivaid
õõsel pidevalt üksteist salvavaid
nad roomavad voodi tekile
külmad, väikesed, mürgised
turnivad koiku peatsele
tule valguse käes haituvad
kas on nad päriselt olemas
või minu kujutluste vili
täna jätan ma tule põlema
sest selles toas kardan olla niigi
aga kas päästab mind tubade vahetus
kui oma peas neid kaasas kannnan
kus leidub võtmesõna lahendus
endale mõtlemiseks aega annan
kuid mõte ainult ühessuunas eendib
olen täielikult-SKISOFREENIK
Tundepuhang
tundepuhangule vastab tuul
mahedalt silitades kõnelejat
paitades nukralt ta langetavaid silmi
mida peaks kinni vajutama häbi
kuid mis häbist saab rääkida
tuulisel ilmal, kui kõik kõrvust kaob
alla surutud vaikus vastab tormiga
nii, et ainult plaksatavat helinat
on kuulda läbi avatud suu
mahedalt silitades kõnelejat
paitades nukralt ta langetavaid silmi
mida peaks kinni vajutama häbi
kuid mis häbist saab rääkida
tuulisel ilmal, kui kõik kõrvust kaob
alla surutud vaikus vastab tormiga
nii, et ainult plaksatavat helinat
on kuulda läbi avatud suu
Vana veski saladused
vanaveski varemetes saladused kindlalt hoitud
aga enne koitu avaneb, saladuste juurde tee
uksest veidikene taamal, seisab valvur vana aastast
siis kui veski üles seati, kivimurrust paasi veeti
tuuled tiivikuid veel sõudsid, jõudsid jahu jahvatada
hoides käes ta kuldset võtit, sammaldunud kivitükki
lahkelt naeratab ja palub, mitte kaasa ülearust
siis võib teekond alata
avanevad roostes lukud, puudejuurtest kammitsad
krigiseva heli saatel, uks vaikselt avaneb
süütab taat siis tulesilma, alla poole kahaneb
ilma ei näe alla minna, käega kaasa viibutab
kivist astmetele jõudes, uks mu taga kindlalt sulgub
uinub kivist tehtud seina, roostes riivid lukustab
varemetest allapoole veel, langeb saladuste tee
kuni marmor põrandaga toas, seisame kahekesi seal
näen ma kullast mündikaste, hobusega veetud laste
suuri hõbedasi lühtreid, siidikangaid lademes
vestab mees mul vanat juttu, kuidas veski sündis siia
ajalugu jutustab, noorest veskist ilusast
mängeldes siis heli andsid veskikivid ümarad
aga nüüd on teised ajad, ei veskist puudust enam tunta
pole veskit enam vaja, saanud sellest varemed
varemetesse on maetud, saladused kindlalt hoitud
aga juba koitma hakkab, selleks korraks sedasi
astun kivist astmetele, seisan tammest ukse ees
vaatan korraks veel ma ätti, käega mulle lehvitab
ja siis tasakesi haitub, saladuste kambrisse
äkki just kui ärgates, märgates ma päiksetõusu
olen veski varemetes, nähtamatu ukse ees
silman suuri puude latvu, kastest rohi sillerdab
vanad müürid kõik on kaetud rohetava samblaga
aga kindlalt tean ma seda, enne koitu avaneb
saladuste juurde tee
aga enne koitu avaneb, saladuste juurde tee
uksest veidikene taamal, seisab valvur vana aastast
siis kui veski üles seati, kivimurrust paasi veeti
tuuled tiivikuid veel sõudsid, jõudsid jahu jahvatada
hoides käes ta kuldset võtit, sammaldunud kivitükki
lahkelt naeratab ja palub, mitte kaasa ülearust
siis võib teekond alata
avanevad roostes lukud, puudejuurtest kammitsad
krigiseva heli saatel, uks vaikselt avaneb
süütab taat siis tulesilma, alla poole kahaneb
ilma ei näe alla minna, käega kaasa viibutab
kivist astmetele jõudes, uks mu taga kindlalt sulgub
uinub kivist tehtud seina, roostes riivid lukustab
varemetest allapoole veel, langeb saladuste tee
kuni marmor põrandaga toas, seisame kahekesi seal
näen ma kullast mündikaste, hobusega veetud laste
suuri hõbedasi lühtreid, siidikangaid lademes
vestab mees mul vanat juttu, kuidas veski sündis siia
ajalugu jutustab, noorest veskist ilusast
mängeldes siis heli andsid veskikivid ümarad
aga nüüd on teised ajad, ei veskist puudust enam tunta
pole veskit enam vaja, saanud sellest varemed
varemetesse on maetud, saladused kindlalt hoitud
aga juba koitma hakkab, selleks korraks sedasi
astun kivist astmetele, seisan tammest ukse ees
vaatan korraks veel ma ätti, käega mulle lehvitab
ja siis tasakesi haitub, saladuste kambrisse
äkki just kui ärgates, märgates ma päiksetõusu
olen veski varemetes, nähtamatu ukse ees
silman suuri puude latvu, kastest rohi sillerdab
vanad müürid kõik on kaetud rohetava samblaga
aga kindlalt tean ma seda, enne koitu avaneb
saladuste juurde tee
teisipäev, 1. mai 2007
Miks ma sind ei usalda?
kui olen saanud petta, kui mitte sinult siis kellelt
otsin vastuseid teadmata tulemust
kuid vastus kõlab selgelt, tean ühte ainust
inimene kes on petnud minu usaldust
sinu käigud, ütlused ja teod, kõik kahtlased tunduvad
äratavad hinges saatanliku pimestava silma
su tulekuid minekuid tahaksin kontrollida
mille pärast olen selle ära teenind,et ei saa ma ilma
kahtlusekirves raiub ennast kindlalt hingest läbi
äratades magava viha ja rahunenud värinate hood
keerutab reaalsusest väljuvaid mõtteid taevasse
keegi nagu mu haiget südant okastraadiga pooks
tean, et sa ei peta mu usaldust
usaldus mis kusagil hinge põhjas
aga just kui kahestunud isik ma usun
et su truudus petmise järele lõhnab
mina sind usun aga teine mina mitte
ta irvitab reetlikult kahjurõõmus
hinges on võitlus, millele vabatahtlikult ei allu
tusatuju saaks kui värsket õhku uue sõõmu
ma kaotasin taas lahingu iseendale
tahaks sind usaldada aga keegi keelab
deemonlik silm peab vahti minu peale
kurjalt mind hurjutab sind mitte usaldama
käsib jalust lüüa, keerata kõigele heale
toitub ta pettustest, vihade voogudest
vanadest armidest mis lahti kistakse
teiste haiget tegevatest rasketest sõnadest
ja kõigest halvast mis hinge lisatakse
andke mul tangid, ma rebin ta välja
sama kirve mis mu usalduse kildudeks lõi
et pääseks mu hinge tagasi usalduse kiir
sellest samast leegitsevast deemonlikust august
pääseb sisse heatahtlik üksteisemõistmise valgus
sellega lõppeks ükskord mu ebausalduse piin
otsin vastuseid teadmata tulemust
kuid vastus kõlab selgelt, tean ühte ainust
inimene kes on petnud minu usaldust
sinu käigud, ütlused ja teod, kõik kahtlased tunduvad
äratavad hinges saatanliku pimestava silma
su tulekuid minekuid tahaksin kontrollida
mille pärast olen selle ära teenind,et ei saa ma ilma
kahtlusekirves raiub ennast kindlalt hingest läbi
äratades magava viha ja rahunenud värinate hood
keerutab reaalsusest väljuvaid mõtteid taevasse
keegi nagu mu haiget südant okastraadiga pooks
tean, et sa ei peta mu usaldust
usaldus mis kusagil hinge põhjas
aga just kui kahestunud isik ma usun
et su truudus petmise järele lõhnab
mina sind usun aga teine mina mitte
ta irvitab reetlikult kahjurõõmus
hinges on võitlus, millele vabatahtlikult ei allu
tusatuju saaks kui värsket õhku uue sõõmu
ma kaotasin taas lahingu iseendale
tahaks sind usaldada aga keegi keelab
deemonlik silm peab vahti minu peale
kurjalt mind hurjutab sind mitte usaldama
käsib jalust lüüa, keerata kõigele heale
toitub ta pettustest, vihade voogudest
vanadest armidest mis lahti kistakse
teiste haiget tegevatest rasketest sõnadest
ja kõigest halvast mis hinge lisatakse
andke mul tangid, ma rebin ta välja
sama kirve mis mu usalduse kildudeks lõi
et pääseks mu hinge tagasi usalduse kiir
sellest samast leegitsevast deemonlikust august
pääseb sisse heatahtlik üksteisemõistmise valgus
sellega lõppeks ükskord mu ebausalduse piin
laupäev, 31. märts 2007
Pimestav viha
pole kättemaksu ega kellegi vastu viha
tahtlikult teistele haiget teha
kuid alati kukub välja teisiti
taltsutamata raevu saab tunda valusasti
kõik mõtlevad et olen üdini paha
sündinud kurjana lutsiferi kehas
uskuge, ei taha et oleks sedasi see
kuid mu hullunud teod räägivad enda eest
isegi nüüd tagantjärel uskuma hakkan
lootus viimasena lakkab, et olen halb
kõik sõnad ja teod halvad välja kukuvad
pimestavast vihast suunatud, head teod hukuvad
kukuvad pilkasse pimedusse
kurjade plaanide unistusse
teostust seal leiavad
enamus inimesed minu tegude pärast kannatavad
trotsides raskelt valu, mind nähes hinges võpatavad
kartlikult minust järk-järgult eemalduvad
ei taha ma seda, mis teha ma saan
vägivaldseks muutudes tume on pea
soovin muutuda inimeseks, ustavaks heaks
kuid tean et usaldus ei saabu kiirelt
esmalt parandada enda inetud, räpased vead
teie ees põlvili andestust palun ma siiralt
kuid kui ma ei muutu, karistust palun
ükskord andestage mulle veel
saatke mind sinna kuhu ma kuulun
ehk leian lunastuse vangla teel
tahtlikult teistele haiget teha
kuid alati kukub välja teisiti
taltsutamata raevu saab tunda valusasti
kõik mõtlevad et olen üdini paha
sündinud kurjana lutsiferi kehas
uskuge, ei taha et oleks sedasi see
kuid mu hullunud teod räägivad enda eest
isegi nüüd tagantjärel uskuma hakkan
lootus viimasena lakkab, et olen halb
kõik sõnad ja teod halvad välja kukuvad
pimestavast vihast suunatud, head teod hukuvad
kukuvad pilkasse pimedusse
kurjade plaanide unistusse
teostust seal leiavad
enamus inimesed minu tegude pärast kannatavad
trotsides raskelt valu, mind nähes hinges võpatavad
kartlikult minust järk-järgult eemalduvad
ei taha ma seda, mis teha ma saan
vägivaldseks muutudes tume on pea
soovin muutuda inimeseks, ustavaks heaks
kuid tean et usaldus ei saabu kiirelt
esmalt parandada enda inetud, räpased vead
teie ees põlvili andestust palun ma siiralt
kuid kui ma ei muutu, karistust palun
ükskord andestage mulle veel
saatke mind sinna kuhu ma kuulun
ehk leian lunastuse vangla teel
Ma istun üksi
ma istun üksi
mõtlen mõtteid häid
kuid vahel negatiivseid ka
on ka hetki
mil tahaks abi paluda
ma istun üksi
üksi toime tulema pean
mõtetega rasketega
elurõõmude rõõvlitega
ma istun üksi
kaalukaussi vaen
ühel halvad, teisel head
kumb alla vajub
üksnes mina tean
sest tean mis toimub minu peas
ma istun üksi
nutta ihkab hing
ma nutan
kuid pisarad need tulema jäävad
nagu kurbust näinud päevad
ma istun üksi
kui ainult tuleks keegi ja aitaks
istuks mu kõrvale, pead paitaks
ma ei oleks üksi
ma ei istuks üksi
mõtlen mõtteid häid
kuid vahel negatiivseid ka
on ka hetki
mil tahaks abi paluda
ma istun üksi
üksi toime tulema pean
mõtetega rasketega
elurõõmude rõõvlitega
ma istun üksi
kaalukaussi vaen
ühel halvad, teisel head
kumb alla vajub
üksnes mina tean
sest tean mis toimub minu peas
ma istun üksi
nutta ihkab hing
ma nutan
kuid pisarad need tulema jäävad
nagu kurbust näinud päevad
ma istun üksi
kui ainult tuleks keegi ja aitaks
istuks mu kõrvale, pead paitaks
ma ei oleks üksi
ma ei istuks üksi
Pane ise sõnad
aeg see lennanud kui linnutiivul
... aastad mõõdunud kui silmapilk
kõik juhtunud nii hetke viivul
mured, ... , ... , jutud, rõõmukilk
on olnud tülisid, mis kohe kaovad
kui meie ... leidvat teineteist
on olnud ... , (mis, kes) paha haovad
kuid julgelt üle oleme saanud neist
kuid ealeski ma ühest lausest tüdi
... ma armastan sind
ja loodan et ka edaspidi
ei väsi vastu võtmast mind su rind
... aastad mõõdunud kui silmapilk
kõik juhtunud nii hetke viivul
mured, ... , ... , jutud, rõõmukilk
on olnud tülisid, mis kohe kaovad
kui meie ... leidvat teineteist
on olnud ... , (mis, kes) paha haovad
kuid julgelt üle oleme saanud neist
kuid ealeski ma ühest lausest tüdi
... ma armastan sind
ja loodan et ka edaspidi
ei väsi vastu võtmast mind su rind
Lähme küla peale jooma
lähme küla peale jooma
majast maia kõndima
et saaks külarahvas naerda
ennast lolliks teha saaks
et saaks kuulujutte kuulda
rahvast veidi narritada
pudel suu peale tõstes
teisi troppe silmitseda
häbi meie jaoks on võõras
ühte tiimi kuulume
rahvas paneb täitsa mõõda
sellised me oleme
oleme vaid teistmmodi
kitarri helin kõidab meid
mängime veidi teist nooti
esmalt õlle, teiseks leib
mõni arvab meist vaid halba
meil on pohhui, arvaku
sõjahüüe siin on võimas
teeb kas või halvatuks
ja kitarri tinistades
ise kaasa vilistades
pimeduses kostab siis
anna käppa, viska viis
hakkab laulusõnu looma
lähme küla peale jooma
majast maia kõndima
et saaks külarahvas naerda
ennast lolliks teha saaks
et saaks kuulujutte kuulda
rahvast veidi narritada
pudel suu peale tõstes
teisi troppe silmitseda
häbi meie jaoks on võõras
ühte tiimi kuulume
rahvas paneb täitsa mõõda
sellised me oleme
oleme vaid teistmmodi
kitarri helin kõidab meid
mängime veidi teist nooti
esmalt õlle, teiseks leib
mõni arvab meist vaid halba
meil on pohhui, arvaku
sõjahüüe siin on võimas
teeb kas või halvatuks
ja kitarri tinistades
ise kaasa vilistades
pimeduses kostab siis
anna käppa, viska viis
hakkab laulusõnu looma
lähme küla peale jooma
Jaamaturg
jaamaturul müüa on igasugust sodi
alustades toidust kuni trussikuteni
lettide vahel eritõugu rahvast kodib
kotid kiirelt täis ja kodupoole teele
piraatkaubad vallutavad lettide alust
ja keegi nurga taga salasigarette müüb
tihtipeale inimene karjatab hingevalust
sest trahv on suur, ei näe endas süüd
kaup küll firma märgiga
kuid kvaliteet annab soovida
sest esimese pesuga
leiad masinast ainult närakad
ja peotäis niidijuppe, peotäis niidijuppe
inimeste hõikeid on kaugele kuulda
minnakse kaklema sitarämpsu peale
aga ainult kaupa järjrst veetakse juurde
nõudlust neil on, nagu solki antakse seale
lihaleti ääres kohe süda pahaks läheb
raipehaisu tunda juba mitme meetrini
porisid neid tiirutamas pole mitte vähe
liha hais meelitab, tahavad nemadki järglasi
sõõgrikraami küllaga
kuid kärbseid ainult tiirutab
sest esimese soojaga
nad tahavad ainult muneda
ja toidu peale sittuda, toidu peale sittuda
kuid turult sa leida võid ka huvitavat kraami
see pole hinnaline kuid ometi ka meene
kui keegi teeb endale kallist reklaami
siis kaupa alla tingides teed endale teene
alustades toidust kuni trussikuteni
lettide vahel eritõugu rahvast kodib
kotid kiirelt täis ja kodupoole teele
piraatkaubad vallutavad lettide alust
ja keegi nurga taga salasigarette müüb
tihtipeale inimene karjatab hingevalust
sest trahv on suur, ei näe endas süüd
kaup küll firma märgiga
kuid kvaliteet annab soovida
sest esimese pesuga
leiad masinast ainult närakad
ja peotäis niidijuppe, peotäis niidijuppe
inimeste hõikeid on kaugele kuulda
minnakse kaklema sitarämpsu peale
aga ainult kaupa järjrst veetakse juurde
nõudlust neil on, nagu solki antakse seale
lihaleti ääres kohe süda pahaks läheb
raipehaisu tunda juba mitme meetrini
porisid neid tiirutamas pole mitte vähe
liha hais meelitab, tahavad nemadki järglasi
sõõgrikraami küllaga
kuid kärbseid ainult tiirutab
sest esimese soojaga
nad tahavad ainult muneda
ja toidu peale sittuda, toidu peale sittuda
kuid turult sa leida võid ka huvitavat kraami
see pole hinnaline kuid ometi ka meene
kui keegi teeb endale kallist reklaami
siis kaupa alla tingides teed endale teene
Tahaks olla
tahaks olla isemoodi
isemoodi mõtleja
oma mõtetega teeksin
iseennast tugevaks
tahaks olla vaiknemeelne
vaiknemeelne vaikija
enda olekuga teeksin
inimesed rahulikumaks
tahaks olla teiste moodi
teiste moodi käituja
käituksin siis teist moodi
mitte nagu praegult ma
tahaks olla rohkem julgem
vapraim kõigist teistest
siis ma alles julgeksin
teiste eest välja astuksin
tahaks olla nõdrameelne
mitte aju piinaja
küll siis rohkelt mõtteid plaaniks
ainult mitte tugevaid
aga olen lihtsalt mina
kõigi oma vigadega
nagu pole rahul
osa oma tegudega
isemoodi mõtleja
oma mõtetega teeksin
iseennast tugevaks
tahaks olla vaiknemeelne
vaiknemeelne vaikija
enda olekuga teeksin
inimesed rahulikumaks
tahaks olla teiste moodi
teiste moodi käituja
käituksin siis teist moodi
mitte nagu praegult ma
tahaks olla rohkem julgem
vapraim kõigist teistest
siis ma alles julgeksin
teiste eest välja astuksin
tahaks olla nõdrameelne
mitte aju piinaja
küll siis rohkelt mõtteid plaaniks
ainult mitte tugevaid
aga olen lihtsalt mina
kõigi oma vigadega
nagu pole rahul
osa oma tegudega
Otsides karja
üks hunt seisab keset heinamaad
vaadates igatsevalt siia-sinna
just nagu karjast oleks eksind ta
silmab otsivalt metsa poole
ta segadusse viidud on teiste poolt
kadusid sõbrad nii äkki
nagu maa-alla oleks vajund nad
hüljates ühe oma kamraadi
paar liigutust teeb ta heinasel maal
kuulates vaikivaid samme
loodab kaugel eemal näha seal
metsa serval hundi karja
kuid petlik seekord ta haistmismeel
pole muud kui tuule sahin
ja nägemis kauguses eemaldub veel
tuulest tingitud metsa kohin
kas jäetud nüüd on ta üksinda
uusi vendi otsima hakka
kuid enne süda pea lõhkeb sees
instinkt karja otsimast ei lakka
paar sammu longib siis edasi
kui äkitselt kõrvu tabab üks heli
heli väga tuttav on tema peas
see tema karja moodustav nelik
juba paistabki kõrgesest rohust
teiste huntide turjade hallikas läik
hüljatud olek ei ole enam ohus
see oli teiste poolt korraldatud jahilkäik
vaadates igatsevalt siia-sinna
just nagu karjast oleks eksind ta
silmab otsivalt metsa poole
ta segadusse viidud on teiste poolt
kadusid sõbrad nii äkki
nagu maa-alla oleks vajund nad
hüljates ühe oma kamraadi
paar liigutust teeb ta heinasel maal
kuulates vaikivaid samme
loodab kaugel eemal näha seal
metsa serval hundi karja
kuid petlik seekord ta haistmismeel
pole muud kui tuule sahin
ja nägemis kauguses eemaldub veel
tuulest tingitud metsa kohin
kas jäetud nüüd on ta üksinda
uusi vendi otsima hakka
kuid enne süda pea lõhkeb sees
instinkt karja otsimast ei lakka
paar sammu longib siis edasi
kui äkitselt kõrvu tabab üks heli
heli väga tuttav on tema peas
see tema karja moodustav nelik
juba paistabki kõrgesest rohust
teiste huntide turjade hallikas läik
hüljatud olek ei ole enam ohus
see oli teiste poolt korraldatud jahilkäik
Janu
janune pilk ja teele sammud
kannul on inimestest moodustund rivi
kanna all kivid ja asfaldi pigi
higist nõretab laenatud särk
puhke paus ja visuaalne vaade
saadavad kaugelt lähenevat kuju
ei suju tal sammud ja rasked on jalad
kuid vähemalt püsib ta teel
kui ei lähe me kiirelt, siis saame temaks
janu käes vaevlevaks loomaks
kes lõpuks roomaks ja lamama jääks
ning unustuste hõlma vajuks
end sirgu ajades, juhatades rivi
asume teele, jätkame rada
sest janu on tugev ja võitu meist saab
kuid oleme tugevad, sündinud suurena
juurtega maa küljes oleme
me peame vastu ainult astu
ennast sundima astu
kohe jõuame, sõuame vette
külmade jookide embusse
saame võitu piinavast janust
võitu kannatuste rajast
kannul on inimestest moodustund rivi
kanna all kivid ja asfaldi pigi
higist nõretab laenatud särk
puhke paus ja visuaalne vaade
saadavad kaugelt lähenevat kuju
ei suju tal sammud ja rasked on jalad
kuid vähemalt püsib ta teel
kui ei lähe me kiirelt, siis saame temaks
janu käes vaevlevaks loomaks
kes lõpuks roomaks ja lamama jääks
ning unustuste hõlma vajuks
end sirgu ajades, juhatades rivi
asume teele, jätkame rada
sest janu on tugev ja võitu meist saab
kuid oleme tugevad, sündinud suurena
juurtega maa küljes oleme
me peame vastu ainult astu
ennast sundima astu
kohe jõuame, sõuame vette
külmade jookide embusse
saame võitu piinavast janust
võitu kannatuste rajast
Rännak tuisus
kõnnin tuisus keset põldu, jäätund nägu surutud maha
ei ole enam jaksu, pole jõudu, et kiiremaid samme lumele teha
iga sammuga jõudu jääb vähemaks, külm toob unegi silma
peab minema natuke kiiremalt, muidu vangi võin jäädagi siia
taevas ja maa kui kokku kleebitud, valge mõll ja pimedus kukil
pilved need taevasse kinni needitud, lund tuisku igal sammul
jalad muutuvad vaikselt tundetuks, sõrmigi enam ei tunne
oleks kui kaugele eksinud, jääks kui sügavasse unne
raskelt mu jalad kuulevad sõna, hangeid nii raskelt purustavad
kõrvades kuulen kui kiledat kõla, sõnu mis minuga kurjustavad
käsivad kõndida armutult, liikuda edasi jäises tormis
nõuavad säilitada kannatust, ütlevad selgelt et asi on normis
korraks ei taha kuulda neid sõnu, tahaks heita ja natuke puhata
kuid jälle kõrvades ere sõnum, tõusen püsti et edasi rutata
läbi hangede vaevaliselt sõuan, ikka sajab ja jääbki vist sadama
see ülimat pigutust mult nõuab ja aega ei tohi kaotada
kuid tean et varsti ma jõuan sinna, kuhu sammud mind aina viivad
tean retke armutud hinda, lume tuisus ja hinge piinas
ei ole enam jaksu, pole jõudu, et kiiremaid samme lumele teha
iga sammuga jõudu jääb vähemaks, külm toob unegi silma
peab minema natuke kiiremalt, muidu vangi võin jäädagi siia
taevas ja maa kui kokku kleebitud, valge mõll ja pimedus kukil
pilved need taevasse kinni needitud, lund tuisku igal sammul
jalad muutuvad vaikselt tundetuks, sõrmigi enam ei tunne
oleks kui kaugele eksinud, jääks kui sügavasse unne
raskelt mu jalad kuulevad sõna, hangeid nii raskelt purustavad
kõrvades kuulen kui kiledat kõla, sõnu mis minuga kurjustavad
käsivad kõndida armutult, liikuda edasi jäises tormis
nõuavad säilitada kannatust, ütlevad selgelt et asi on normis
korraks ei taha kuulda neid sõnu, tahaks heita ja natuke puhata
kuid jälle kõrvades ere sõnum, tõusen püsti et edasi rutata
läbi hangede vaevaliselt sõuan, ikka sajab ja jääbki vist sadama
see ülimat pigutust mult nõuab ja aega ei tohi kaotada
kuid tean et varsti ma jõuan sinna, kuhu sammud mind aina viivad
tean retke armutud hinda, lume tuisus ja hinge piinas
Ära küsi
ära küsi seda mis mul pole
antud momendil on see suits
ära küsi mis tervisele kole
ma pole mingi suitsu aktsiaselts
mul endalgi rahaga probleeme
sõõgikordi päevas ainult üks
osta endale tubaka seeme
suitsunälg muutub kohe probleemituks
mu uks pole tee suitsulattu
kus plokid virnas ootel seisavad
ja kui mõni pakk sinna ka satub
kas siis kohe pean neid välja jagama
lunida võid sa ju palju
ukse peale koputada kah
ukse peale tulen sulle vastu
ainult nägemist ütlemaks
saa aru ma ei tee seda meelega
raha ju ennegi pole
saa aru sinu tervist säästan ma
ma pole dzinn kes täidab sinu soove
antud momendil on see suits
ära küsi mis tervisele kole
ma pole mingi suitsu aktsiaselts
mul endalgi rahaga probleeme
sõõgikordi päevas ainult üks
osta endale tubaka seeme
suitsunälg muutub kohe probleemituks
mu uks pole tee suitsulattu
kus plokid virnas ootel seisavad
ja kui mõni pakk sinna ka satub
kas siis kohe pean neid välja jagama
lunida võid sa ju palju
ukse peale koputada kah
ukse peale tulen sulle vastu
ainult nägemist ütlemaks
saa aru ma ei tee seda meelega
raha ju ennegi pole
saa aru sinu tervist säästan ma
ma pole dzinn kes täidab sinu soove
Depressioon
olin kord sügavas depressioonis, teiste mured mind ei kõitnud
teistest põrmugi ei hoolind, pidasin võitlust iseendaga
katsusin muredega hakkama saada, antidepresante vältida
oma samme sirgeks seada, elu rütmi tagasi ajada
kuid iga päevaga läks hullemaks, närvid pingul katkemas
huuled veritsesid suurest pingest, peata ringi liikumas
pea pidi lõhkema otsas, musti mõtteid kogunend nii palju
tahtsid viia mind eluradadelt, kas või suurest valust karju
aga lõpuks leidsin sinu, sina kes mind kuulasid ära
raskustel hoidsid kindlalt kätt, tõid kurbadesse silmadesse sära
muremõtteid eemale juhtisid, külmad pisarad surusid maha
ilma tableti mõjuta, jätsin pimeduse kaugele selja taha
sina oledki nüüd mu pärl, kes valguse kätte aitas mind
ei tea mis muidu oleks saanud, võibolla lihtsalt unustuste hind
oleksin siis teises kohas, oleks sinu kurbades mõtetes
ripuks siis sinu kaelas, pisaratest hõbedane pärlikee
teistest põrmugi ei hoolind, pidasin võitlust iseendaga
katsusin muredega hakkama saada, antidepresante vältida
oma samme sirgeks seada, elu rütmi tagasi ajada
kuid iga päevaga läks hullemaks, närvid pingul katkemas
huuled veritsesid suurest pingest, peata ringi liikumas
pea pidi lõhkema otsas, musti mõtteid kogunend nii palju
tahtsid viia mind eluradadelt, kas või suurest valust karju
aga lõpuks leidsin sinu, sina kes mind kuulasid ära
raskustel hoidsid kindlalt kätt, tõid kurbadesse silmadesse sära
muremõtteid eemale juhtisid, külmad pisarad surusid maha
ilma tableti mõjuta, jätsin pimeduse kaugele selja taha
sina oledki nüüd mu pärl, kes valguse kätte aitas mind
ei tea mis muidu oleks saanud, võibolla lihtsalt unustuste hind
oleksin siis teises kohas, oleks sinu kurbades mõtetes
ripuks siis sinu kaelas, pisaratest hõbedane pärlikee
Õiglased
kannatage maailma valu
karastuge valude tules
joovastuge õitsevast ilust
kätevahel hoidke oma unelm
saagu teist terasest mehed
wolframist kangemad närvid
targemast targema mõistus
hallist eristuvad värvid
ärge kantke uhkust oma rinnas
ega ahnust teiselpool südant
et te poleks ülbed oma moega
üle liia ennast ei kiidaks
toetage enda abiga nõrku
austustunne teis tekkigu
olgu käsivartes rammu
teras torud need paindugu
viisakust kõrvale ei jäeta
ego adrana kindlalt vaos
julgus see sihina sirge
olge tugevad, maailmas on kaos
karastuge valude tules
joovastuge õitsevast ilust
kätevahel hoidke oma unelm
saagu teist terasest mehed
wolframist kangemad närvid
targemast targema mõistus
hallist eristuvad värvid
ärge kantke uhkust oma rinnas
ega ahnust teiselpool südant
et te poleks ülbed oma moega
üle liia ennast ei kiidaks
toetage enda abiga nõrku
austustunne teis tekkigu
olgu käsivartes rammu
teras torud need paindugu
viisakust kõrvale ei jäeta
ego adrana kindlalt vaos
julgus see sihina sirge
olge tugevad, maailmas on kaos
Laske mind maha
laske mind maha
laske mind ometi maha
kõik on ju teie teha
laske mind kurat maha
kes oled sa selline
et mind maha ei taha lasta
laske mind maha raisk
mu bussipeatus on ammu möödas
laske mind ometi maha
kõik on ju teie teha
laske mind kurat maha
kes oled sa selline
et mind maha ei taha lasta
laske mind maha raisk
mu bussipeatus on ammu möödas
Kassi-hiire mäng
kiisukesed olge valmis lahti lasen hiire
pisikese, karvase kuid üpris väleda
värvi poolest kaldub rohkem heleduse poole
ja hiilgab suurepäraselt oma arusaamaga
ta teab täpselt kuhu minema ta peab
kui kiisukesed suurest ihast tahavad mängida
tunneb ja teab kindlalt oma piire
oskab valmis olla, aimab mis kõik võib juhtuda
kuid kiisukesed hellalt te mängima peate
ta loomu poolest üsna õrna hingega
ta pole suur kasslane nagu tahaksite
vaid pisike roosat värvi agar hiireke
vaikselt peate silitama enda käppadega
lakkuda te võite, kuid hammustada ei
ja ka teie teravaks viilitud küüned
vaadake et mänguhoos te ei kasutaks neid
vajaduse korral lasta urgu tal minna
et jälle suure rõõmuga saaks väljuda sealt
ja aitabki täna sest mängimise lõbust
kassi-hiire mäng kohe ammeldatud on
mina aga rõõgatan suurest mõnust:
litsikesed olge valmis lahti lasen sperma
pisikese loigukese, kuid üpris mõruda
värvi poolest kaldub rohkem heleduse poole
ja hinnatud ta lastud, suure kvaliteediga
pisikese, karvase kuid üpris väleda
värvi poolest kaldub rohkem heleduse poole
ja hiilgab suurepäraselt oma arusaamaga
ta teab täpselt kuhu minema ta peab
kui kiisukesed suurest ihast tahavad mängida
tunneb ja teab kindlalt oma piire
oskab valmis olla, aimab mis kõik võib juhtuda
kuid kiisukesed hellalt te mängima peate
ta loomu poolest üsna õrna hingega
ta pole suur kasslane nagu tahaksite
vaid pisike roosat värvi agar hiireke
vaikselt peate silitama enda käppadega
lakkuda te võite, kuid hammustada ei
ja ka teie teravaks viilitud küüned
vaadake et mänguhoos te ei kasutaks neid
vajaduse korral lasta urgu tal minna
et jälle suure rõõmuga saaks väljuda sealt
ja aitabki täna sest mängimise lõbust
kassi-hiire mäng kohe ammeldatud on
mina aga rõõgatan suurest mõnust:
litsikesed olge valmis lahti lasen sperma
pisikese loigukese, kuid üpris mõruda
värvi poolest kaldub rohkem heleduse poole
ja hinnatud ta lastud, suure kvaliteediga
Vaatate meile ülevalt alla
miks suhtute meisse, kui teisesse rassi
kas noorus on teist siis mõõda läind
kas ei teinud te tegusid mida me teeme
ja hiljem mõnda tegu kahetsend
ise te olite noorelt ju samased
tegite seda mida hing ihaldas
mis kusi teil nüüd pähe on lõõnud
et haugute suure vihaga
te vaatate meile ülevalt alla
tallate meid nagu sitikad laiaks
kui tuleks siis vähemalt ja ütleks otse
või puudub teil julguse joovastav süst
teistes näete vaid väikeseid kuradeid
iseendas aga kõige paremat poolt
mis saate sellest, et teisi kirute
miks kannate teiste elude eest hoolt
kes olete teie, et kohut siin mõista
arvate valesti, halvustate teisi
mis õigusega teie minu elu elate
katsuge hakkama saada iseendaga
teiste suhteid tahate persse keerata
te elust kibestunud lontruste kari
kas pakub see teile elu suurimat orgasmi
kui näete teiste peakohal tumedaid varje
olgu siis nii, kui rahuldust saate
kui muidu te elu on igav ja nukker
mina aga teie juttude peale naeran
keeran teil selja ja haletsen teid
kas noorus on teist siis mõõda läind
kas ei teinud te tegusid mida me teeme
ja hiljem mõnda tegu kahetsend
ise te olite noorelt ju samased
tegite seda mida hing ihaldas
mis kusi teil nüüd pähe on lõõnud
et haugute suure vihaga
te vaatate meile ülevalt alla
tallate meid nagu sitikad laiaks
kui tuleks siis vähemalt ja ütleks otse
või puudub teil julguse joovastav süst
teistes näete vaid väikeseid kuradeid
iseendas aga kõige paremat poolt
mis saate sellest, et teisi kirute
miks kannate teiste elude eest hoolt
kes olete teie, et kohut siin mõista
arvate valesti, halvustate teisi
mis õigusega teie minu elu elate
katsuge hakkama saada iseendaga
teiste suhteid tahate persse keerata
te elust kibestunud lontruste kari
kas pakub see teile elu suurimat orgasmi
kui näete teiste peakohal tumedaid varje
olgu siis nii, kui rahuldust saate
kui muidu te elu on igav ja nukker
mina aga teie juttude peale naeran
keeran teil selja ja haletsen teid
Piiluja pihtimus
ma olen haige, sest saan piilumisest rahuldust
mulle meeldib vaadata akendest ja teiselt poolt ust
olen lihtsalt piilur kellele meeldib teisi vaadata
kas sellepärast pean tundma ennast veidi haigena
ei taha ma ju tahtlikult halba kellelegi teha
ma pole vägistaja mulle meeldib lihtsalt teiste paljas keha
lukuaugust piiludes, erektsiooni mõnudes
mõõdub minut, kolm või paar
rahuldatud sellest saan, tükiks ajaks pole vaja
kükitada ukse taga
ma olen sisemiselt õudsalt häbelik ja arg
teiste meelest puudub minul mehelik sarm
see ongi üheks põhjuseks miks piiluriks hakkasin
ja teiste inimeste suguaktide pealt vaatamist vajasin
suurtest seina pragudest, vaatepildist ilusast
keelduda ma ju ei saa, vaatemängu nautida
kauaks ajaks pole vaja, kasutada ukse ava
kuid ärge kartke tavaliselt te mind ei näe
tehke teie oma tegusid ja mina omal käel
ma proovin enda haigest harjumusest vabaneda
kuid kerge kindlasti see olema ei saa
ja igaks juhuks sauna minnes tõmmake akende ette lina
sest teiselt poolt akent võin heatahtlikult piiluda mina
mulle meeldib vaadata akendest ja teiselt poolt ust
olen lihtsalt piilur kellele meeldib teisi vaadata
kas sellepärast pean tundma ennast veidi haigena
ei taha ma ju tahtlikult halba kellelegi teha
ma pole vägistaja mulle meeldib lihtsalt teiste paljas keha
lukuaugust piiludes, erektsiooni mõnudes
mõõdub minut, kolm või paar
rahuldatud sellest saan, tükiks ajaks pole vaja
kükitada ukse taga
ma olen sisemiselt õudsalt häbelik ja arg
teiste meelest puudub minul mehelik sarm
see ongi üheks põhjuseks miks piiluriks hakkasin
ja teiste inimeste suguaktide pealt vaatamist vajasin
suurtest seina pragudest, vaatepildist ilusast
keelduda ma ju ei saa, vaatemängu nautida
kauaks ajaks pole vaja, kasutada ukse ava
kuid ärge kartke tavaliselt te mind ei näe
tehke teie oma tegusid ja mina omal käel
ma proovin enda haigest harjumusest vabaneda
kuid kerge kindlasti see olema ei saa
ja igaks juhuks sauna minnes tõmmake akende ette lina
sest teiselt poolt akent võin heatahtlikult piiluda mina
Arvate, et mina olen nõid
pange mind põlema
arvate, et mina olen nõid
tapke mind ära
kui teile hukatust tõin
et sõnasin ära te rahva
panin kurjuse sõnad te peale
laske mind maha
siduge kivi mul kaela
korjake metsast puid
kallake mind tõrvaga üle
sest niisama minu luid
ei hakki mingi väike säde
või hoopis naftat te tooge
niisutage halge sellega
see kindlalt täidab te soove
mind taeva poole lennutab
lõpuks peo täis tuhka
puusõega on segunend
teate et asi ei läind luhta
kuigi kõrge on nafta hind
või tahate hoopis mind puua
siis pooge kohe ja kiirelt
võin kõiegi teile ma tuua
mille endal kaela riputan
aga hoopis laske mind maha
mulle palun hõbedane kuul
sest tavaline kuul mind ei taba
lendab läbi minust kui tuul
siiski äkki hüppan jõkke
ise ennast ära uputan
säästan teie mõtte vaeva
endal kivi kaela sikutan
kui lähen kolinal põhja
siis olen süüdistustest prii
mis ühest inimesest tühja
ülerahvastatus maailmas nagu nii
nüüd mõelge otsus te valmis
aega pole enam oodata
ka teises ilmas inimesed kalgid
tahavad mu nõidumist vaadata
arvate, et mina olen nõid
tapke mind ära
kui teile hukatust tõin
et sõnasin ära te rahva
panin kurjuse sõnad te peale
laske mind maha
siduge kivi mul kaela
korjake metsast puid
kallake mind tõrvaga üle
sest niisama minu luid
ei hakki mingi väike säde
või hoopis naftat te tooge
niisutage halge sellega
see kindlalt täidab te soove
mind taeva poole lennutab
lõpuks peo täis tuhka
puusõega on segunend
teate et asi ei läind luhta
kuigi kõrge on nafta hind
või tahate hoopis mind puua
siis pooge kohe ja kiirelt
võin kõiegi teile ma tuua
mille endal kaela riputan
aga hoopis laske mind maha
mulle palun hõbedane kuul
sest tavaline kuul mind ei taba
lendab läbi minust kui tuul
siiski äkki hüppan jõkke
ise ennast ära uputan
säästan teie mõtte vaeva
endal kivi kaela sikutan
kui lähen kolinal põhja
siis olen süüdistustest prii
mis ühest inimesest tühja
ülerahvastatus maailmas nagu nii
nüüd mõelge otsus te valmis
aega pole enam oodata
ka teises ilmas inimesed kalgid
tahavad mu nõidumist vaadata
teisipäev, 6. märts 2007
Vallimägi
seal käies vaikselt võid kuulata
saladused mis maha maetud
fantaasias paika kohata
kus kunagi olnud kindlus...
...on jäänud vaid haljendavad künkad
suureks sirgunud puude salu
mõned augud mis maasse tungivad
eemal ära kuivanud soo
on trepp mis pooleldi kadunud
just kui põrgusse juhatab teed
astmed tal vanad ja kulunud
aeg tema kallal on teinud oma tõõ
müürid on kaetud kõik mullaga
paar kivi veel hämadalt paistab
kuid ka need on kaetud sambaga
nad magavad igavesest ajast
vanasti meri uhtus kindlust
nüüd merest on jäänud kuivanud soo
pikad kollakad sirguvad kõrkjad
ja ära väsinud jutud...
...künkad, legendid ja mälestusmärk
leinav vaikus ja mahe tuul
on kui mattunud paksu uttu
sõnad mis läinud ajalukku
temast pole järel midagi muud
saladused mis maha maetud
fantaasias paika kohata
kus kunagi olnud kindlus...
...on jäänud vaid haljendavad künkad
suureks sirgunud puude salu
mõned augud mis maasse tungivad
eemal ära kuivanud soo
on trepp mis pooleldi kadunud
just kui põrgusse juhatab teed
astmed tal vanad ja kulunud
aeg tema kallal on teinud oma tõõ
müürid on kaetud kõik mullaga
paar kivi veel hämadalt paistab
kuid ka need on kaetud sambaga
nad magavad igavesest ajast
vanasti meri uhtus kindlust
nüüd merest on jäänud kuivanud soo
pikad kollakad sirguvad kõrkjad
ja ära väsinud jutud...
...künkad, legendid ja mälestusmärk
leinav vaikus ja mahe tuul
on kui mattunud paksu uttu
sõnad mis läinud ajalukku
temast pole järel midagi muud
Silmadega puurja
sügavad silmad puurivad mind, puurivad minust läbi, nähes valehäbi
mis teesklen olevat, enda mõtetes koledat, auk jääb minust järele
läbi selle võib näha, aga seda on vähe ja tarvis ei lähe
sest auk on väike, see tuhmistab läike, mis katab mu tundetut keha
seda kohe on vaja, kui läikima hõõrun, su poole murega põõrdun
murega aita, mite ära mind laida, sest sellest august ma tilgun
sügelevat vale, kehast saab sale ja tasakaalukas mees
kui rohkem august valemäda ei jookse, siis parandust tooge mulle
augule väikesele, valede pääsetee päikesele, parandage ära
ilma et kära kuuleksin tõusvat, näod eemale, lõustad
teipige kinni, mis tegid katki, mina siis vaitki jään koheselt
silmadega puurja, ma enam ei uuri, reetlikkust ei naudi, aitab mul august
ühest kõvast paugust, teibitud august, sellest ma õpin mis minuga juhtus
luhtub ei kunagi, nagu sinagi, kes mind silmadega puurib
teiste elusid tüürib, teistest valesid välja juurib
mis teesklen olevat, enda mõtetes koledat, auk jääb minust järele
läbi selle võib näha, aga seda on vähe ja tarvis ei lähe
sest auk on väike, see tuhmistab läike, mis katab mu tundetut keha
seda kohe on vaja, kui läikima hõõrun, su poole murega põõrdun
murega aita, mite ära mind laida, sest sellest august ma tilgun
sügelevat vale, kehast saab sale ja tasakaalukas mees
kui rohkem august valemäda ei jookse, siis parandust tooge mulle
augule väikesele, valede pääsetee päikesele, parandage ära
ilma et kära kuuleksin tõusvat, näod eemale, lõustad
teipige kinni, mis tegid katki, mina siis vaitki jään koheselt
silmadega puurja, ma enam ei uuri, reetlikkust ei naudi, aitab mul august
ühest kõvast paugust, teibitud august, sellest ma õpin mis minuga juhtus
luhtub ei kunagi, nagu sinagi, kes mind silmadega puurib
teiste elusid tüürib, teistest valesid välja juurib
Peerupikne vs loodus
ilm muutub tuuliseks, ka taevas tumeneb
ma seisan õues, äikest täna loota
käes on suvi, kuid ilm nii lumine
ma ikka seisan, ootan, ootan, ootan
kaks õhku omavahel kokku saavad siis
üks külm ja teine suve soe
see minu kõrvadele kui hellitav viis
ja igat nooti kas või paberilt loe...
...see müra tuleb minu seljatagant
püksis kokku saavad külm ja kõhugaasid
ja äike tahaks mind kui lüüa jalalt
see kõva nool ja suured peerufaasid
ma tunnen et varsti kuldsevihma kätte jään
ja piksenool see varsti tabab mind
ja majakene eemal sääl
oma sama kallis kui minu pükste hind
juba vihmki see üsna jõudsalt sajab
paar viimast kärgatust ja piksenool
ma jõuan maia, püksid maha ajan
on selleks korraks äikesega ühel pool
mul oli õnne, et jõudsin kiirelt maia
ja selleks korraks pääsesin ma pikse eest
kui teine kord ma olen kaugel, maja vaja
kus panna äike mis tuleb välja minu seest...
vs
...piksenool see lõõks kui taeva pooleks
läbi tumedate vihma pilvede
kõik loodus jäetud saatuse hooleks
vaatan taevast läbi oma silmade
ka vihmapiisad alustavad langust
maapind neelab vett, kui janune loom
pilved kui pääsenud taeva vangist
neil tahtmist sadada, see nende soov
müra see üsna valjult kajab
just kui kaks võimsat kokku oleks saand
äike endale taevas teed rajab
taevas keeb ja otsib endale kaant
järsult vihmasadu lakkab
pilved hõrenduvad, päike välja poeb
kõik loodus ring uuesti põõrlema hakkab
mil jälle äikest näha saab, kes seda teab
ma seisan õues, äikest täna loota
käes on suvi, kuid ilm nii lumine
ma ikka seisan, ootan, ootan, ootan
kaks õhku omavahel kokku saavad siis
üks külm ja teine suve soe
see minu kõrvadele kui hellitav viis
ja igat nooti kas või paberilt loe...
...see müra tuleb minu seljatagant
püksis kokku saavad külm ja kõhugaasid
ja äike tahaks mind kui lüüa jalalt
see kõva nool ja suured peerufaasid
ma tunnen et varsti kuldsevihma kätte jään
ja piksenool see varsti tabab mind
ja majakene eemal sääl
oma sama kallis kui minu pükste hind
juba vihmki see üsna jõudsalt sajab
paar viimast kärgatust ja piksenool
ma jõuan maia, püksid maha ajan
on selleks korraks äikesega ühel pool
mul oli õnne, et jõudsin kiirelt maia
ja selleks korraks pääsesin ma pikse eest
kui teine kord ma olen kaugel, maja vaja
kus panna äike mis tuleb välja minu seest...
vs
...piksenool see lõõks kui taeva pooleks
läbi tumedate vihma pilvede
kõik loodus jäetud saatuse hooleks
vaatan taevast läbi oma silmade
ka vihmapiisad alustavad langust
maapind neelab vett, kui janune loom
pilved kui pääsenud taeva vangist
neil tahtmist sadada, see nende soov
müra see üsna valjult kajab
just kui kaks võimsat kokku oleks saand
äike endale taevas teed rajab
taevas keeb ja otsib endale kaant
järsult vihmasadu lakkab
pilved hõrenduvad, päike välja poeb
kõik loodus ring uuesti põõrlema hakkab
mil jälle äikest näha saab, kes seda teab
Toidu pärast võitlusesse
just kui lingu lennutades, astel tungib ohvrisse
mürgi pritsmeid lihastesse, halvatuse embusse
viseldes ta surmakrampi, veri valgub silmadesse
rahulikuks jäädes uinub, teisele poole pimedasse
saab ta sõõgiks, minu roaks, suurde toiduahelasse
oma einet maiustades, saatmas teda manalasse
see küündib elu reeglitesse, tugevate peredesse
kui sõõgikord siis lõpeb, viimast austust avaldades
aeg on minna ametisse, loodusrüppe uinakusse
sest homme jälle võitlusesse, suurde toiduahelasse
halvatuse embusesse, teisele poole pimedusse
pandud kinni loodusesse, väikesesse olevusse
suurde toidu ringlusesse, pärast päikest tumedusse
mürgi pritsmeid lihastesse, halvatuse embusse
viseldes ta surmakrampi, veri valgub silmadesse
rahulikuks jäädes uinub, teisele poole pimedasse
saab ta sõõgiks, minu roaks, suurde toiduahelasse
oma einet maiustades, saatmas teda manalasse
see küündib elu reeglitesse, tugevate peredesse
kui sõõgikord siis lõpeb, viimast austust avaldades
aeg on minna ametisse, loodusrüppe uinakusse
sest homme jälle võitlusesse, suurde toiduahelasse
halvatuse embusesse, teisele poole pimedusse
pandud kinni loodusesse, väikesesse olevusse
suurde toidu ringlusesse, pärast päikest tumedusse
Ära loe mind, palun
oled ikka nahaal küll
ma ju palusin sul mitte lugeda
kus on kombed
oh uudisimu, miks oled nii kange
aga noh, keelatud vili on ikka magusam
või mis sa kallis lugeja sellest arvad
jep, tõsi ta on
teinekord ole ikka viisakas
arvesta ka teiste soovidega
ma ju palusin sul mitte lugeda
kus on kombed
oh uudisimu, miks oled nii kange
aga noh, keelatud vili on ikka magusam
või mis sa kallis lugeja sellest arvad
jep, tõsi ta on
teinekord ole ikka viisakas
arvesta ka teiste soovidega
Elagu eestlased
ühte kuuluvuse tunne
hea ja tasakaalukuse maa
nende sõnadega ei saa mitte
eestlast iseloomustada
pigem reetlikus ja viha
ahned, tuimad, kiuslikud
trambime me üksteist mutta
kohati üsna pervertlikult
maname me võltsi naeru
maski taha peitume
tahame rikkaks saada ruttu
teiste seljas liugleme
üheks mureks meil on raha
teiseks kuulujutte vähe
et saaks rahakoti raudu
tühjaks lõksutada lõugu
tõõd ei armasta me teha
raha sadagu see taevast
et saaksime kiirelt tuttu
saaksime lahti higivaevast
pole abivalmidust meilt loota
me ei viitsi, me ei rüga
ja kui kellelgi läheb hästi
kadedusest lõhkeb süda
ja kui keegi arvab seda
et tragid, viisakad oleme
siis arvesse te võtke tõde
hammast te peale ihume
küll siis alles uhkust tundes
nähes inimeste häda
võidurõõmust käsi kokku
ei saa me aru, et ühiskond on mäda
hea ja tasakaalukuse maa
nende sõnadega ei saa mitte
eestlast iseloomustada
pigem reetlikus ja viha
ahned, tuimad, kiuslikud
trambime me üksteist mutta
kohati üsna pervertlikult
maname me võltsi naeru
maski taha peitume
tahame rikkaks saada ruttu
teiste seljas liugleme
üheks mureks meil on raha
teiseks kuulujutte vähe
et saaks rahakoti raudu
tühjaks lõksutada lõugu
tõõd ei armasta me teha
raha sadagu see taevast
et saaksime kiirelt tuttu
saaksime lahti higivaevast
pole abivalmidust meilt loota
me ei viitsi, me ei rüga
ja kui kellelgi läheb hästi
kadedusest lõhkeb süda
ja kui keegi arvab seda
et tragid, viisakad oleme
siis arvesse te võtke tõde
hammast te peale ihume
küll siis alles uhkust tundes
nähes inimeste häda
võidurõõmust käsi kokku
ei saa me aru, et ühiskond on mäda
Ole vait va venelane
see luuletus, on suunatud neile ülbetele
eestlasi taga kiusvatele, noortele kukkedele
kes arvavad, et on siin riigis jumalad
ise aga lihtlabased, pervertlikult rumalad
NB:ei õhuta rahvaste vahelist vaenu, puudub rasisstlik mõttelaad!
ole vait va venelane
mine haugu siberis
ulu kremli ukse taga
kaugel vene piiridel
ole vait va venelane
jäta ruumi hingata
sinu kohal olek riigis
matvalt õhku pitsitab
ole vait va venelane
mine kodumaale sa
jäta ruumi eestlastele
austa meid kohal olekuta
ole vait va venelane
lihtsalt tühi kargaja
õpetus ja tarkus sõnad
mõõda külge sul alla jooksevad
ole vait va venelane
mine haugu siberis
raja maja kremli taha
kaugel vene piiridel
ole lihtsalt vait!!!
eestlasi taga kiusvatele, noortele kukkedele
kes arvavad, et on siin riigis jumalad
ise aga lihtlabased, pervertlikult rumalad
NB:ei õhuta rahvaste vahelist vaenu, puudub rasisstlik mõttelaad!
ole vait va venelane
mine haugu siberis
ulu kremli ukse taga
kaugel vene piiridel
ole vait va venelane
jäta ruumi hingata
sinu kohal olek riigis
matvalt õhku pitsitab
ole vait va venelane
mine kodumaale sa
jäta ruumi eestlastele
austa meid kohal olekuta
ole vait va venelane
lihtsalt tühi kargaja
õpetus ja tarkus sõnad
mõõda külge sul alla jooksevad
ole vait va venelane
mine haugu siberis
raja maja kremli taha
kaugel vene piiridel
ole lihtsalt vait!!!
Psühholoogist katlaküttjaks
amet ei riku meest, tõõ teeb mehest mehe
see on selgemast selgem, et otsimisega aega läheb
kui sa ei leia kohe, ära vaeva pead
vaid pea meeles, sammud katlamaja poole sea
olen põrandaalune psühholoog
kes teisi lolle kuulab
lamades nad räägivad, oma hulle mõtteid
kuid varsti ennast üles poon
ei jaksa idioote kuulda
igasugu haiget juttu, endalki probleeme
päevad läbi kuulama
pean üht ja sama mõla
ära tüütab väsitab, kasvab üle pea
tahaks saada hoopis teiseks
kirjanikuks saada vist
minu kuulsaid krimka jutte ostaks terve maa
siis hoogsalt kirjanikuks hakkan
valge paber, jama jutt
loevad inimesed tüütult, arusaamist pole
endalt küsin kas ma jaksan
määrdund paber, puhas sitt
kirjanikuks ma ei kõlba, kuradima kole
rõõmsalt poest ma tikud toon
käru peale raamatud
katlamaja poole lähen, teile sooja kütma
raamatud ma ahju viskan
süütan tiku tule
küll on ilus vaadata, kuidas teosed sütivad
nüüd istun ahju ukse ees
ei nuta taga aegu
vaid aitan inimesi jälle oma moodi
kui te küsite mult abi
abi anda ma ei saa
mina põletan prahti, raamatuid ja rooja
ma ei ole psühholoog
see ei ole minu rida
minu amet nüüdsest on, anda teile sooaja
lõpuks leidsin kutsumuse ma
mis otsisin nii kaua
sai psühholoogist aitajast- katlaküttja
see on selgemast selgem, et otsimisega aega läheb
kui sa ei leia kohe, ära vaeva pead
vaid pea meeles, sammud katlamaja poole sea
olen põrandaalune psühholoog
kes teisi lolle kuulab
lamades nad räägivad, oma hulle mõtteid
kuid varsti ennast üles poon
ei jaksa idioote kuulda
igasugu haiget juttu, endalki probleeme
päevad läbi kuulama
pean üht ja sama mõla
ära tüütab väsitab, kasvab üle pea
tahaks saada hoopis teiseks
kirjanikuks saada vist
minu kuulsaid krimka jutte ostaks terve maa
siis hoogsalt kirjanikuks hakkan
valge paber, jama jutt
loevad inimesed tüütult, arusaamist pole
endalt küsin kas ma jaksan
määrdund paber, puhas sitt
kirjanikuks ma ei kõlba, kuradima kole
rõõmsalt poest ma tikud toon
käru peale raamatud
katlamaja poole lähen, teile sooja kütma
raamatud ma ahju viskan
süütan tiku tule
küll on ilus vaadata, kuidas teosed sütivad
nüüd istun ahju ukse ees
ei nuta taga aegu
vaid aitan inimesi jälle oma moodi
kui te küsite mult abi
abi anda ma ei saa
mina põletan prahti, raamatuid ja rooja
ma ei ole psühholoog
see ei ole minu rida
minu amet nüüdsest on, anda teile sooaja
lõpuks leidsin kutsumuse ma
mis otsisin nii kaua
sai psühholoogist aitajast- katlaküttja
Biovampiirid
kui sa oled tragi ja tubli
headest mõtetest hõivatud isik
ole valvel sind rünnata võivad
biovampiiride klubi
nad lendavad peale kui raju
ei taha nad sinu verd
tahavad saada palju enamat
himustavad sinu kuldset aju
ei ründa nad pimedal ajal
ei põrmusta neid päikese valgus
ka nende peegelpilti kõikjal näha võid
neid kuuled ja kohtad igal rajal
nad on mõtetest lagedad varjud
kes käivad ringi kui sombid
ammutavad sinu jõudu endale
nende hinges energia vaegus karjub
peale "ülekannet"rammetus suur
tühjaks pumbanud energiast sinu ihu
oled kui pressi alt tulnud sidrun
haigutad kui trelliteta puur
raskelt kahjustada saanud aura
ainult tuhmistunud piirjooned veel
reipus ja rõõmsameelsus kadund
nagu oleks keegi lahti kiskund võõra haua
on jälle nad võitnud ühe lahingu
ammendanud elutoitu biovoogudest
ja kui neil vaja ennast uuesti laadida
algatavad nad kiirelt uue otsingu
headest mõtetest hõivatud isik
ole valvel sind rünnata võivad
biovampiiride klubi
nad lendavad peale kui raju
ei taha nad sinu verd
tahavad saada palju enamat
himustavad sinu kuldset aju
ei ründa nad pimedal ajal
ei põrmusta neid päikese valgus
ka nende peegelpilti kõikjal näha võid
neid kuuled ja kohtad igal rajal
nad on mõtetest lagedad varjud
kes käivad ringi kui sombid
ammutavad sinu jõudu endale
nende hinges energia vaegus karjub
peale "ülekannet"rammetus suur
tühjaks pumbanud energiast sinu ihu
oled kui pressi alt tulnud sidrun
haigutad kui trelliteta puur
raskelt kahjustada saanud aura
ainult tuhmistunud piirjooned veel
reipus ja rõõmsameelsus kadund
nagu oleks keegi lahti kiskund võõra haua
on jälle nad võitnud ühe lahingu
ammendanud elutoitu biovoogudest
ja kui neil vaja ennast uuesti laadida
algatavad nad kiirelt uue otsingu
Põhjamaade sügis
maha kukkund lehed puudelt tähendavad sügist
metsaalune on kaetud kirju vaibaga
raagus puude okstel sulelisi istumas on sadu
end talveks ettevalmistades toitu otsivad
tormituuled saabuvad ja teevad oma tõõd
maha kukkund puid on pargid metsad täis
viimased puulehed lendlevad õõs
nad ammu ära väsind, tahavad puhkama
pimedus samm-sammult lähemale hiilib
käib võitlus armutu, ta teab mis selle hind
neil kokkulepe vist on pilvedega seotud
ja päiksesära üha vähem näha saab
ka rohu roheline helk kuhugi on kadunud
nüüd ainult kolletavaid kõrkjaid näha saab
suuri lompe teedel, mis vihmasajust uppund
poriloikudel murul kirmetab jää
meri on rahuliku kuue seljast visand
suured vahutavad lained kalda poole teel
kuid varsti ta jää all rahulikult uinub
ta kinni aheldatud kuni kevad vabastab
see siis ongi meie põhjamaade sügis
mille avasüli vastu võtame
tuules ja vihmas kõndimise ilu
ära keelata meil keegi iialgi ei saa
metsaalune on kaetud kirju vaibaga
raagus puude okstel sulelisi istumas on sadu
end talveks ettevalmistades toitu otsivad
tormituuled saabuvad ja teevad oma tõõd
maha kukkund puid on pargid metsad täis
viimased puulehed lendlevad õõs
nad ammu ära väsind, tahavad puhkama
pimedus samm-sammult lähemale hiilib
käib võitlus armutu, ta teab mis selle hind
neil kokkulepe vist on pilvedega seotud
ja päiksesära üha vähem näha saab
ka rohu roheline helk kuhugi on kadunud
nüüd ainult kolletavaid kõrkjaid näha saab
suuri lompe teedel, mis vihmasajust uppund
poriloikudel murul kirmetab jää
meri on rahuliku kuue seljast visand
suured vahutavad lained kalda poole teel
kuid varsti ta jää all rahulikult uinub
ta kinni aheldatud kuni kevad vabastab
see siis ongi meie põhjamaade sügis
mille avasüli vastu võtame
tuules ja vihmas kõndimise ilu
ära keelata meil keegi iialgi ei saa
Palgamõrtsukas
granaadist tõmban splindi ja aega on mõelda
kuhu ta paremini visata sõandan
seal kus oleks rahvast, ehitisi maju
et tekitada neile klaasi killu sadu
mu tõõs pole isiklikku midagi
ei tea, ei tunne teid kedagi
selle eest palka saan ülevamalt poolt
tapan raha eest, ükskõik mis soost
ja kui granaadist vähe on veel
kalasnikovist mõne salve tühjaks teen
ei sihi ma erandlikult kedagi
annan lihtsalt tuld, annan lihtsalt tuld
olen palga mõrtsukas ja selleks ka jään
täpne on mul silm, kuid värisevad käed
sellepärast snaiperpüss minu jaoks on jama
ennem ikka automaat ja hakkan kõmmutama
kui arvate et veresaun pakub mulle pinget
siis eksite te rängalt see läheb mulle hinge
kuid omalviisil raha teenima peab igaüks
ole moosikeetja või lihtsalt kehkenpüks
ka lennukiga sina sõprust olen proovinud
paar hoonet oleks napilt maha ramminud
julgusest vist puudu jäi, või maksti raha vähe
arvati et olen loll ja põrgusse lähen
aga kui ma lõplikult sellest tõõst tüdin
ja keegi minu maha laskmisega hakkama ei saa
siis omal pommivõõ ümber tirin
ja rahvast kutsun õhkamist vaatama
annan lihtsalt tuld, annan lihtsalt tuld
kuhu ta paremini visata sõandan
seal kus oleks rahvast, ehitisi maju
et tekitada neile klaasi killu sadu
mu tõõs pole isiklikku midagi
ei tea, ei tunne teid kedagi
selle eest palka saan ülevamalt poolt
tapan raha eest, ükskõik mis soost
ja kui granaadist vähe on veel
kalasnikovist mõne salve tühjaks teen
ei sihi ma erandlikult kedagi
annan lihtsalt tuld, annan lihtsalt tuld
olen palga mõrtsukas ja selleks ka jään
täpne on mul silm, kuid värisevad käed
sellepärast snaiperpüss minu jaoks on jama
ennem ikka automaat ja hakkan kõmmutama
kui arvate et veresaun pakub mulle pinget
siis eksite te rängalt see läheb mulle hinge
kuid omalviisil raha teenima peab igaüks
ole moosikeetja või lihtsalt kehkenpüks
ka lennukiga sina sõprust olen proovinud
paar hoonet oleks napilt maha ramminud
julgusest vist puudu jäi, või maksti raha vähe
arvati et olen loll ja põrgusse lähen
aga kui ma lõplikult sellest tõõst tüdin
ja keegi minu maha laskmisega hakkama ei saa
siis omal pommivõõ ümber tirin
ja rahvast kutsun õhkamist vaatama
annan lihtsalt tuld, annan lihtsalt tuld
Mina
nii tormakas ja vaimukas
ka hoolitsev ja sõjakas
üsna tihti kidakeelne
vahel peast ka nõdrameelne
rahulik ja tujukas
närvidele kulukas
purjuspeaga mesikeelne
haiget teha oskab, selge
sõpradele sõbramees
vaenlastele hoitke eest
välimiselt paistan tugev
sisemiselt õrn mudel
ka hoolitsev ja sõjakas
üsna tihti kidakeelne
vahel peast ka nõdrameelne
rahulik ja tujukas
närvidele kulukas
purjuspeaga mesikeelne
haiget teha oskab, selge
sõpradele sõbramees
vaenlastele hoitke eest
välimiselt paistan tugev
sisemiselt õrn mudel
Väärastunud ühiskond
väärastunud ühiskonna pervertide eest
ei ole meil pääsu, ei võimalust peituda
vaid avasüli võtame vastu nad ilgelt
limades aastaid, kui nendeks me saame
tahtmist ei küsita, muundume vaikselt
aru ei saagi kui saab meist üks tiim
käsikäes rändame kõnnumaa radadel
vaadates tagasi järglaste poole
kuid lootus hinges, et pääseme haardest
tabalukkude ja võrede eest
et järglaste sammud neid radu ei talluks
mis ulatuvad välja saastunud veest
ei tahtnud me seda kuid vägi on võimas
kuulume sinna kus heidikute paik
unistustes tahame sinna kus elu on parem
peitu ühiskonna väärakate eest
ei ole meil pääsu, ei võimalust peituda
vaid avasüli võtame vastu nad ilgelt
limades aastaid, kui nendeks me saame
tahtmist ei küsita, muundume vaikselt
aru ei saagi kui saab meist üks tiim
käsikäes rändame kõnnumaa radadel
vaadates tagasi järglaste poole
kuid lootus hinges, et pääseme haardest
tabalukkude ja võrede eest
et järglaste sammud neid radu ei talluks
mis ulatuvad välja saastunud veest
ei tahtnud me seda kuid vägi on võimas
kuulume sinna kus heidikute paik
unistustes tahame sinna kus elu on parem
peitu ühiskonna väärakate eest
Kardinaalsed muutused
kardinaalsete muutuste aeg on käes
kas sa tahad seda või mitte
kardinaalsete muutuste aeg on käes
võta paber ja sea sõnad ritta
on inimesi kes meid muuta tahavad
arvates et suudavad meid muuta
kuid kõigepealt nad muutuku iseendaks tagasi
ja parem käigu ringi ilma suuta
nad tahavad õpetada, tahavad lõpetada
sinu plaane ja mõtteid
kuid ära neid kuula ja mine elus edasi
ja tee iseenda võtteid
kõik tahavad pressida, tungida ellu
mis ei kuulu ju neile
see on meie elu, teeme mis tahame
tugev iseloom omane on meile
me suudame kõike, kui vaid tahame
ennast proovile panna
selgsirgus ja natuke uneldes
oma tegudest märku anada teile
kardinaalsete muutuste aeg on käes
saada pikalt kõik need värdjad
kardinaalsete muutuste aeg on käes
ole tugev ja sea elu korda
orav peab minema mesitarusse
ja pigi peab minema persse
oma plaane ei saada me korstnasse
pea ees sõõstame neisse
mis sest et ootab meid pimedus
teadmatus hingab näkku
me elame selleks, et põnevus
tuleks kardinaalne ja hästi kähku
kas sa tahad seda või mitte
kardinaalsete muutuste aeg on käes
võta paber ja sea sõnad ritta
on inimesi kes meid muuta tahavad
arvates et suudavad meid muuta
kuid kõigepealt nad muutuku iseendaks tagasi
ja parem käigu ringi ilma suuta
nad tahavad õpetada, tahavad lõpetada
sinu plaane ja mõtteid
kuid ära neid kuula ja mine elus edasi
ja tee iseenda võtteid
kõik tahavad pressida, tungida ellu
mis ei kuulu ju neile
see on meie elu, teeme mis tahame
tugev iseloom omane on meile
me suudame kõike, kui vaid tahame
ennast proovile panna
selgsirgus ja natuke uneldes
oma tegudest märku anada teile
kardinaalsete muutuste aeg on käes
saada pikalt kõik need värdjad
kardinaalsete muutuste aeg on käes
ole tugev ja sea elu korda
orav peab minema mesitarusse
ja pigi peab minema persse
oma plaane ei saada me korstnasse
pea ees sõõstame neisse
mis sest et ootab meid pimedus
teadmatus hingab näkku
me elame selleks, et põnevus
tuleks kardinaalne ja hästi kähku
Aastad
nüüd jälle on see hetk
mil tuleb toosti õelda
ja paljudele aastatele
vaikselt järgi mõelda
need aastad iialgi meil meelest lähe
mis sünnihetkest olnud siiani
need jäävad meelde, sõõbind pähe
kas või viimse hingetõmbeni
neis halbu, kurbust, vihahetki
need sõnad kõik on tuttavad
naeru, lusti, õnnemekki
need aastatesse mahuvad
ka aastad sulle tarkust toovad
eluvaateid õpetavad
kauneid hetki mällu loovad
unistusi lõpetavad, reaalsusesse tagasi
ka vanust veavad endaga kaasa
iga aasta on kui erinev kuub mida kannad
veavad sind elu radade jaama
vastu nad vanust sulle annavad
suures hinges igatsust keedavad
igatsus minna aastates tagasi
silmade peeglist lapsepõlve näitavad
sisetundes minna edasi
kuid ole rõõmus nii see käib
kuigi müstiline kõik see näib
mil tuleb toosti õelda
ja paljudele aastatele
vaikselt järgi mõelda
need aastad iialgi meil meelest lähe
mis sünnihetkest olnud siiani
need jäävad meelde, sõõbind pähe
kas või viimse hingetõmbeni
neis halbu, kurbust, vihahetki
need sõnad kõik on tuttavad
naeru, lusti, õnnemekki
need aastatesse mahuvad
ka aastad sulle tarkust toovad
eluvaateid õpetavad
kauneid hetki mällu loovad
unistusi lõpetavad, reaalsusesse tagasi
ka vanust veavad endaga kaasa
iga aasta on kui erinev kuub mida kannad
veavad sind elu radade jaama
vastu nad vanust sulle annavad
suures hinges igatsust keedavad
igatsus minna aastates tagasi
silmade peeglist lapsepõlve näitavad
sisetundes minna edasi
kuid ole rõõmus nii see käib
kuigi müstiline kõik see näib
Kehakultuurlane
te vaadake mu keha ja ärge ütelge
et see pole kehakultuuri tagajärg
katsuge mu muskleid, kivistunud lihaseid
higist haisevat särki, mis pooleldi märg
need higipiisad raske tööga
kilomeetreid mitukümmend
päevajooksul selja taha jääb
jõusaalis masinatelt viimast võttes
piinan enda atleedist keha kõigest väest
tahan olla kõva, sportlane tegija
naistele salaja meeldida palju
seepärast palju aega veedan ma treenides
meeldides samas ka iseendale
sellest rahuldust ja võidujanu endal ammutan
kuid kannatan ka stressi all
seda ülekoormus rängalt põhjustab
aga sporti on vaja tõsiselt teha
selle vastu peab pidama mu raudne keha
aega ei loovuta sõpradele
nad ei pidanud minuga sammu
polnud neil rammu, ei suhtlemist väärt
sellest ma üldse lugu ei pea
üksi kehakultuuri edukalt sean
ramm see tuleb iga päevaga
inimesed mõtlevad, et olen natuke põrunud
treenides kahjustanud aju
kuid nende kadedust eemale tõugates
vihmasajus kilomeetreid loen
usun et kord riik minu teeneid vajab
olümpiale mind medalit saatma toob
kuid mis alal, pole tähtis, kõigis olen tugev
olen omamoodi geenius ja jõuliselt loov
siis kadetate inimeste lausetele vastukaja
toob riigile medali kehakultuur
et see pole kehakultuuri tagajärg
katsuge mu muskleid, kivistunud lihaseid
higist haisevat särki, mis pooleldi märg
need higipiisad raske tööga
kilomeetreid mitukümmend
päevajooksul selja taha jääb
jõusaalis masinatelt viimast võttes
piinan enda atleedist keha kõigest väest
tahan olla kõva, sportlane tegija
naistele salaja meeldida palju
seepärast palju aega veedan ma treenides
meeldides samas ka iseendale
sellest rahuldust ja võidujanu endal ammutan
kuid kannatan ka stressi all
seda ülekoormus rängalt põhjustab
aga sporti on vaja tõsiselt teha
selle vastu peab pidama mu raudne keha
aega ei loovuta sõpradele
nad ei pidanud minuga sammu
polnud neil rammu, ei suhtlemist väärt
sellest ma üldse lugu ei pea
üksi kehakultuuri edukalt sean
ramm see tuleb iga päevaga
inimesed mõtlevad, et olen natuke põrunud
treenides kahjustanud aju
kuid nende kadedust eemale tõugates
vihmasajus kilomeetreid loen
usun et kord riik minu teeneid vajab
olümpiale mind medalit saatma toob
kuid mis alal, pole tähtis, kõigis olen tugev
olen omamoodi geenius ja jõuliselt loov
siis kadetate inimeste lausetele vastukaja
toob riigile medali kehakultuur
Vares karjub santi
on ammu seda tähendatud
et vares on üks kole lind
tülisid ja pahandusi
kaasa endaga ta toob
vanarahva tarkus see
et vares karjub santi
halbu asju silmapiiril
ladvast hüüab kurja
ta häälest vandumist sa kuuled
kuigi inimkeelt ei jutusta
vandumisest saavad laused
salaja sind sajatab
vares karjub santi, vares karjub santi
ise mustjas tume lind
üle tõrvatud ta suled
sama kibedad ta hüüded
ladvast silmitseb ta sind
eemale ta peletada
tuleb suure kisaga
võtab kaasa sajatused
teise kohta vanduma
uusi ohvreid endal leidma
santi sõnu lausuma
tuules vihisevad suled
tõrvapütti kümblema
vares karjub santi, vares karjub santi
et vares on üks kole lind
tülisid ja pahandusi
kaasa endaga ta toob
vanarahva tarkus see
et vares karjub santi
halbu asju silmapiiril
ladvast hüüab kurja
ta häälest vandumist sa kuuled
kuigi inimkeelt ei jutusta
vandumisest saavad laused
salaja sind sajatab
vares karjub santi, vares karjub santi
ise mustjas tume lind
üle tõrvatud ta suled
sama kibedad ta hüüded
ladvast silmitseb ta sind
eemale ta peletada
tuleb suure kisaga
võtab kaasa sajatused
teise kohta vanduma
uusi ohvreid endal leidma
santi sõnu lausuma
tuules vihisevad suled
tõrvapütti kümblema
vares karjub santi, vares karjub santi
Peegeldus
teisel pool peeglit on maailm
mis vastandab meile seda
millises seisukorras ühiskond
kui kaugele ulatub tõde
peegeldab asjade olemust
varjamata silmadele mõeldut
ei ilusta probleemi jätkuvust
ega halba mis kunagi tehtud
annab visuaalse pildi
mida kindlasti peaksime muutma
muidu maailma peegeldus
kukub põrandale klirinal kokku
mis vastandab meile seda
millises seisukorras ühiskond
kui kaugele ulatub tõde
peegeldab asjade olemust
varjamata silmadele mõeldut
ei ilusta probleemi jätkuvust
ega halba mis kunagi tehtud
annab visuaalse pildi
mida kindlasti peaksime muutma
muidu maailma peegeldus
kukub põrandale klirinal kokku
Otsides õiget rada
nagu jõgi, mis voolab, vaikselt ja tasa
kärestikke pole, ei ole neid vaja
kuid need tekivad salaja sinna
ja väga raske neist üle on minna
ise neid tekitame, ise ka ületame
kuidas kui kaua silde ehitame
mõni on sügavam, teine on teravam
osa on madalam, mõni salakavalam
endale ihume, endale kaevame
kukume sisse ja kurvalt kaebleme
istume vangis, sügaval jõesängis
ootame kätt, mis tuleks ja aitaks
natuke noomiks, tegusid laidaks
päästaks koledast august paati
vette madalasse rinnust saati
et koos ületada järgmist kärestikku
hoides käest ja hästi lähestikku
ehitada tugevamaid silde kui vaja
kahekesi otsida õiget rada
kärestikke pole, ei ole neid vaja
kuid need tekivad salaja sinna
ja väga raske neist üle on minna
ise neid tekitame, ise ka ületame
kuidas kui kaua silde ehitame
mõni on sügavam, teine on teravam
osa on madalam, mõni salakavalam
endale ihume, endale kaevame
kukume sisse ja kurvalt kaebleme
istume vangis, sügaval jõesängis
ootame kätt, mis tuleks ja aitaks
natuke noomiks, tegusid laidaks
päästaks koledast august paati
vette madalasse rinnust saati
et koos ületada järgmist kärestikku
hoides käest ja hästi lähestikku
ehitada tugevamaid silde kui vaja
kahekesi otsida õiget rada
Ropud sõnad
mis on teie arvates need sõnad, mil ühine nimetus ropendus
kas teie mõttes pole ruumi, nende sõnade tähendust
või kardate neid sõnu õelda, lihtsalt välja lausuda
aga hoopis arvate te seda, et nad jäävad hinge rusuma
nad on küll kirjalt inetud, kuid ometigi sõnad
eestikeeles täitsa olemas ja mitte kuigi võõrad
neid kirja pildis leida võid, suuliselt veel rohkem
neid kasutab ju igaüks, arem ja ka julgem
ei ole meie teinud neid, väljamõelnud sõnu
mis mõnele rohkem haiget teeb, mõnele lihtsalt kõmu
osal lihtsalt naljaks kui kuuleb sõna hüüdvat
teised ei pane tähele, kolmandad sõna kinni püüdmas
kes tahab olla viisakas, lihtsalt unustagu ära
sest nendest väikestest sõnadest, võib tulla palju kära
kuid mis teha kui nad on, las siis olla edasi
eestikeelest ära võtta, ei saa neid ju kuidagi
kel mitte sõnad meeldima, keele taga hoitku
veel parem ära unustagu, unustuste soiku
kas teie mõttes pole ruumi, nende sõnade tähendust
või kardate neid sõnu õelda, lihtsalt välja lausuda
aga hoopis arvate te seda, et nad jäävad hinge rusuma
nad on küll kirjalt inetud, kuid ometigi sõnad
eestikeeles täitsa olemas ja mitte kuigi võõrad
neid kirja pildis leida võid, suuliselt veel rohkem
neid kasutab ju igaüks, arem ja ka julgem
ei ole meie teinud neid, väljamõelnud sõnu
mis mõnele rohkem haiget teeb, mõnele lihtsalt kõmu
osal lihtsalt naljaks kui kuuleb sõna hüüdvat
teised ei pane tähele, kolmandad sõna kinni püüdmas
kes tahab olla viisakas, lihtsalt unustagu ära
sest nendest väikestest sõnadest, võib tulla palju kära
kuid mis teha kui nad on, las siis olla edasi
eestikeelest ära võtta, ei saa neid ju kuidagi
kel mitte sõnad meeldima, keele taga hoitku
veel parem ära unustagu, unustuste soiku
Ähmaselt sõjast
ma istun kaevikus, kus peade kohal kuulid
õhku põletades vihaselt mõõda vihisevad
ja eemal tumeda helinaga plahvatavad pommid
nagu maakera pooleks lasta tahaks
silmaulatuseni on maetud leekidesse
uhketest majadest on saanud varemed
paljud sõdurid on ohverdanud enda elud
ja vastutasuks nende nimed tahvlile
suitsev lennuk taevast alla kiirelt sõõstab
vastu maad ja tugev plahvatus
langevari piloodi esialgu hukkust päästab
kuid kuulirahe all ta peagi kahvatub
tankid aeglaselt kuid visalt lähenevad meile
ei peata kaatrid ega okastraadist tara
aegajalt miine heidab meie poole
nagu tulist rauda me kõige rohkem vajaks
on heidetud gaasi, mis kisuks närvilõppmeid
kõhiks kopsud, sisikonna seest
nüüd igamees see otsib endal maski
käib võitlus ainult ise enda eest
keegi karjatab, vist leidnud oma otsa
lendab käsi, mis eemaldunud kehast
kõrval kaevikus on surmaoigeid kosta
nad karjuvad valust, mõni suurest vihast
ka vangi võetud sõdureid on rohkem kui sada
kes vangilaagris kannatama peavad
suur valu kivina langenud neil kaela
kas kodumaad nad enam ealeski näevad
raudsed närvid ei jaksa kannatada
jäänud järele on nendest lihtsalt riismed
kuid üks mõte mis aitab lohutada
et varsti pääseme siit kõik kiirelt
kes koju oma vanemate juurde
kes läheb koju teiste abita
kes läheb hauda, teiste kõrvale suurde
kus lõpeb sõda, seal järgmist oodata...
õhku põletades vihaselt mõõda vihisevad
ja eemal tumeda helinaga plahvatavad pommid
nagu maakera pooleks lasta tahaks
silmaulatuseni on maetud leekidesse
uhketest majadest on saanud varemed
paljud sõdurid on ohverdanud enda elud
ja vastutasuks nende nimed tahvlile
suitsev lennuk taevast alla kiirelt sõõstab
vastu maad ja tugev plahvatus
langevari piloodi esialgu hukkust päästab
kuid kuulirahe all ta peagi kahvatub
tankid aeglaselt kuid visalt lähenevad meile
ei peata kaatrid ega okastraadist tara
aegajalt miine heidab meie poole
nagu tulist rauda me kõige rohkem vajaks
on heidetud gaasi, mis kisuks närvilõppmeid
kõhiks kopsud, sisikonna seest
nüüd igamees see otsib endal maski
käib võitlus ainult ise enda eest
keegi karjatab, vist leidnud oma otsa
lendab käsi, mis eemaldunud kehast
kõrval kaevikus on surmaoigeid kosta
nad karjuvad valust, mõni suurest vihast
ka vangi võetud sõdureid on rohkem kui sada
kes vangilaagris kannatama peavad
suur valu kivina langenud neil kaela
kas kodumaad nad enam ealeski näevad
raudsed närvid ei jaksa kannatada
jäänud järele on nendest lihtsalt riismed
kuid üks mõte mis aitab lohutada
et varsti pääseme siit kõik kiirelt
kes koju oma vanemate juurde
kes läheb koju teiste abita
kes läheb hauda, teiste kõrvale suurde
kus lõpeb sõda, seal järgmist oodata...
Külmalilled klaasidel
mul kunstnik maalib akna taga
külmas tuisus joonistab
klaasidele maale vaja
lilleõisi helkivaid
külmalilli akendele
ilma pintsli tõmbeta
saavad kaunistused seatud
maja aknaklaasile
pole värvi, tinti vaja
külmakraadid aitavad
kaunistavaid mustreid leida
pintsli tõmbeid jäätuvaid
need on korraks, üheks külmaks
külmalilled klaasidel
teiseks korraks uued jooned
suure maja akendel
sooja tundes põimind lilled
maalid vaikselt tuhmuvad
kaunistused aknaklaasilt
vaikselt nukralt sulavad
läbipõimund lille varred
suured õied helkivad
saavad kaunistustest nired
aknaklaasid tilkuvad
külmas tuisus joonistab
klaasidele maale vaja
lilleõisi helkivaid
külmalilli akendele
ilma pintsli tõmbeta
saavad kaunistused seatud
maja aknaklaasile
pole värvi, tinti vaja
külmakraadid aitavad
kaunistavaid mustreid leida
pintsli tõmbeid jäätuvaid
need on korraks, üheks külmaks
külmalilled klaasidel
teiseks korraks uued jooned
suure maja akendel
sooja tundes põimind lilled
maalid vaikselt tuhmuvad
kaunistused aknaklaasilt
vaikselt nukralt sulavad
läbipõimund lille varred
suured õied helkivad
saavad kaunistustest nired
aknaklaasid tilkuvad
neljapäev, 1. märts 2007
pole midagi õelda
Kurat, et sõid ennast nii sügvale
valus on sundida välja, mitte sind
vaid ennast oma südamest
pole ruumi, ruumi ainult ühele
ja see jääb igavesti sinule
sinu ruumiks...
valus on sundida välja, mitte sind
vaid ennast oma südamest
pole ruumi, ruumi ainult ühele
ja see jääb igavesti sinule
sinu ruumiks...
kolmapäev, 28. veebruar 2007
Libahunt
On täiskuu õhtu saabunud, mul ihus imelik
keha muutustele valusalt reageerib
küüned pikaks kasvavad, kihvad suhu tulevad
kasukaga kaasnevad külmavärinad
haistmismeel on tugev, rammu üle liia
tunnen õhus hirmu, hingevalu, piina
ruttu pean ma põgenema, inimestest eemale
metsa poole joostes vastan koerte haugetele
inimeste juures muutuda võin ohtlikuks
süüdimatuks roimariks, tegudes vastutamatuks
tean et süda ei soovi teistele halba
kuid instinkt hoiab raudses haardes
vastumeelselt pean tegema seda
kelleks olen sündinud, needusesse jõudes
tahaks teile öelda, et ärge kartke mu semud
ma ei tee teile liiga, ei ole ohus te elud
kuid valetaksin nii endale kui ka teile
olen kurjuse embuses, vööras kehas, keegi teine
Pime öö ja pime mets, mu varjupaugaks täna
sügavale sisimasse sulgun enda eest
instinktidega heitlema, rasket võitlust pidama
kuukiirte kahvatus valguse kumas
puulatvade tundlikes kõigetes
hommiku tundideni jooksen ringi kui rumal
väsin ja uinun päeva hõigetes
ärgates olen muutunud endaks, inimeseks taas
kuid täpselt nii kaua kui kordub kuufaas
teilt palun andestust, et juhtub see
et pääseb välja koletis mis minu sees
aga midagi ma sinna parata ei saa
et iga täiskuu õõsel libahundiks muutuma pean
keha muutustele valusalt reageerib
küüned pikaks kasvavad, kihvad suhu tulevad
kasukaga kaasnevad külmavärinad
haistmismeel on tugev, rammu üle liia
tunnen õhus hirmu, hingevalu, piina
ruttu pean ma põgenema, inimestest eemale
metsa poole joostes vastan koerte haugetele
inimeste juures muutuda võin ohtlikuks
süüdimatuks roimariks, tegudes vastutamatuks
tean et süda ei soovi teistele halba
kuid instinkt hoiab raudses haardes
vastumeelselt pean tegema seda
kelleks olen sündinud, needusesse jõudes
tahaks teile öelda, et ärge kartke mu semud
ma ei tee teile liiga, ei ole ohus te elud
kuid valetaksin nii endale kui ka teile
olen kurjuse embuses, vööras kehas, keegi teine
Pime öö ja pime mets, mu varjupaugaks täna
sügavale sisimasse sulgun enda eest
instinktidega heitlema, rasket võitlust pidama
kuukiirte kahvatus valguse kumas
puulatvade tundlikes kõigetes
hommiku tundideni jooksen ringi kui rumal
väsin ja uinun päeva hõigetes
ärgates olen muutunud endaks, inimeseks taas
kuid täpselt nii kaua kui kordub kuufaas
teilt palun andestust, et juhtub see
et pääseb välja koletis mis minu sees
aga midagi ma sinna parata ei saa
et iga täiskuu õõsel libahundiks muutuma pean
esmaspäev, 12. veebruar 2007
Nii see aeg läheb
see oli just kui eile, lapsepõlve raamatus
kus karjamaal sa jooksid silmis hele naeratus
nüüd unistad sa minna rongile mis viiks
vanadele radadele, mälestustes tagasi
kus kasvasid sa suureks, elu tarkust omandasid
ema lausus kõrval seistes tasakesi sulle siis
ära taha saada liiga ruttu suureks
sest noorus aeg ei kordu enam mitte kunagi
on elu päevast päeva muutunud raskemaks
ei ole väike laps kel ettetaha ära tehakse
sa oma söögi raha ise välja teenima nüüd pead
leiad selles vigu, leiad selles head
hindad elu hoopis teistpidi vaatega
on tähtsaks saanud asjad millest kunagi ei teand
tunned elu piire, võimalusi, kaotusi
ja meenub ema ütlus et maailmas ei saa aega tagasi
kus karjamaal sa jooksid silmis hele naeratus
nüüd unistad sa minna rongile mis viiks
vanadele radadele, mälestustes tagasi
kus kasvasid sa suureks, elu tarkust omandasid
ema lausus kõrval seistes tasakesi sulle siis
ära taha saada liiga ruttu suureks
sest noorus aeg ei kordu enam mitte kunagi
on elu päevast päeva muutunud raskemaks
ei ole väike laps kel ettetaha ära tehakse
sa oma söögi raha ise välja teenima nüüd pead
leiad selles vigu, leiad selles head
hindad elu hoopis teistpidi vaatega
on tähtsaks saanud asjad millest kunagi ei teand
tunned elu piire, võimalusi, kaotusi
ja meenub ema ütlus et maailmas ei saa aega tagasi
reede, 9. veebruar 2007
Me oleme tähed
me oleme tähed
kes on tekkinud siis maailma
et kunagi ära kustuda
me oleme tähed
kes kord on oma põlemise tipul
ja siis vaikselt raugevad
me oleme tähed
kes paistavad silma kõigile
kuid sama neist käiakse mõõda
me oleme tähed
kes öösel heledalt säravad
päeval aga muutuvad nähtamatuks
me oleme tähed
kes on millekski universumisse loodud
et oma ülesannet siin maailmas täita
kuid samas oleme väikesed putukad
kes tähtede valguse varjus
kellelegi silma ei paista
kes on tekkinud siis maailma
et kunagi ära kustuda
me oleme tähed
kes kord on oma põlemise tipul
ja siis vaikselt raugevad
me oleme tähed
kes paistavad silma kõigile
kuid sama neist käiakse mõõda
me oleme tähed
kes öösel heledalt säravad
päeval aga muutuvad nähtamatuks
me oleme tähed
kes on millekski universumisse loodud
et oma ülesannet siin maailmas täita
kuid samas oleme väikesed putukad
kes tähtede valguse varjus
kellelegi silma ei paista
kannibalism
inimliha on maitsev praetult kui ka toorelt
alla loputan ma selle rohke verega
soe veri otse peekrist ässitab mind jooma
kuid mida ettevõtan ülejäänud kerega
sisikonna loomadele, sest ka nemad on näljas
armastavad toorest liha samuti kui mina
igakord kui lähen välja uusi ohvreid tooma
panen laua peale valmis uue valge lina
ohvriteks ma valin naisi, kuid ka vahel mehi
valin enda saaki suurelt sisetunde põhjal
vanust silmas pidades siis vanadest ei hooli
noor liha hoopis magusamalt lõhnab
hiljem toitu tükeldades ühes käes on kirves
laua nukal asetsevad rauasaag ja nuga
valge lina üha punast värvi juurde võtab
põrandale valgub lauaäärest vere juga
reie pealt saan pehmet, ilusat fileed
kopsud, süda,maks ja neerud lähvad kohe loosi
kontidest enda kollektsiooni teen uhke trofee
ja pealuudest valmistan omamoodi tuhatoosi
tean et ma ei ole terve, psüühikas on häire
ei süüdista selles kedagi, enda saatust ise rajan
ärge võtke ohvriks olemist väga isiklikult
sest inimliha sõõgitarbeks iga päev vajan
alla loputan ma selle rohke verega
soe veri otse peekrist ässitab mind jooma
kuid mida ettevõtan ülejäänud kerega
sisikonna loomadele, sest ka nemad on näljas
armastavad toorest liha samuti kui mina
igakord kui lähen välja uusi ohvreid tooma
panen laua peale valmis uue valge lina
ohvriteks ma valin naisi, kuid ka vahel mehi
valin enda saaki suurelt sisetunde põhjal
vanust silmas pidades siis vanadest ei hooli
noor liha hoopis magusamalt lõhnab
hiljem toitu tükeldades ühes käes on kirves
laua nukal asetsevad rauasaag ja nuga
valge lina üha punast värvi juurde võtab
põrandale valgub lauaäärest vere juga
reie pealt saan pehmet, ilusat fileed
kopsud, süda,maks ja neerud lähvad kohe loosi
kontidest enda kollektsiooni teen uhke trofee
ja pealuudest valmistan omamoodi tuhatoosi
tean et ma ei ole terve, psüühikas on häire
ei süüdista selles kedagi, enda saatust ise rajan
ärge võtke ohvriks olemist väga isiklikult
sest inimliha sõõgitarbeks iga päev vajan
Kivisse raiutud
kivisse raiutud on mu keha
minu hing ja pea
tulge aidake korda mind teha
aidake inimesed head
kiviks muutunud mu süda
hing kivi kujus pesitseb
tulge lugege mis sõna
minu jalge all tahvlil ilutseb
kas puruneb see kivist müür
mis surub üha enam
kujuks sain ju omal süül
et kaitsta enda tundeid, keha
käed ja nägu tardunud
kuid silmis helgib ootus
ei ole kõik veel kadunud
tahvlil kirjas sõna "lootus"
kas kivisse pean jääma ma
terveks eluajaks
kuidas saaks maha raputada
enda kivist kesta
minu hing ja pea
tulge aidake korda mind teha
aidake inimesed head
kiviks muutunud mu süda
hing kivi kujus pesitseb
tulge lugege mis sõna
minu jalge all tahvlil ilutseb
kas puruneb see kivist müür
mis surub üha enam
kujuks sain ju omal süül
et kaitsta enda tundeid, keha
käed ja nägu tardunud
kuid silmis helgib ootus
ei ole kõik veel kadunud
tahvlil kirjas sõna "lootus"
kas kivisse pean jääma ma
terveks eluajaks
kuidas saaks maha raputada
enda kivist kesta
Järelsõnaks
siin olles ja mõeldes
tulles ja tegemistes
äraandmises ja nukruses
peame vastu vapralt
tehes kõiki mõõda seinaääri
rabades tõõd
mis jäävad igavesti tegematta
olematuks ja seda tänu iseendale
mis tuleb ja läheb
viha rõkastunud palge ees
teeme tõõd nukralt
üritades aidata teisi, mitte iseennast
selle pasa seest välja tõmmates
vajume veel sügavamale
aga me ei karda
teised vaatavad ja vajuvad samamoodi
ainult et mõni isegi kiiremini
oleme harjunud kui karjume
oleme olnud kui tulime
kuigi pühime laubalt
varukasse määrdunud sitta
mida hobustega veetakse põllule
et uut alget kasvama panna
meie aga ootame lootes
et meie seeme tuleb parem
kuid oh meid lolle
elu ise õpetab seda mida vaja
lootus oli on ja jääb
kuid kas ikka
trumme kuulen kedagi tagumas
helikiirusel kasvamas tegelasi
tulles ja tegemistes
äraandmises ja nukruses
peame vastu vapralt
tehes kõiki mõõda seinaääri
rabades tõõd
mis jäävad igavesti tegematta
olematuks ja seda tänu iseendale
mis tuleb ja läheb
viha rõkastunud palge ees
teeme tõõd nukralt
üritades aidata teisi, mitte iseennast
selle pasa seest välja tõmmates
vajume veel sügavamale
aga me ei karda
teised vaatavad ja vajuvad samamoodi
ainult et mõni isegi kiiremini
oleme harjunud kui karjume
oleme olnud kui tulime
kuigi pühime laubalt
varukasse määrdunud sitta
mida hobustega veetakse põllule
et uut alget kasvama panna
meie aga ootame lootes
et meie seeme tuleb parem
kuid oh meid lolle
elu ise õpetab seda mida vaja
lootus oli on ja jääb
kuid kas ikka
trumme kuulen kedagi tagumas
helikiirusel kasvamas tegelasi
kahevõitlus
taas pimeduse riigi aeg on käes
kõik mattub pimedusse, udu loore loob
üks valguskiir veel pimeduses sähvib
kuid kustub peagi sest lõppend tema aeg
kaks riiki vapralt oma vahel võitleb
kumb peale jääb kas pimedus või valgus
kuid ainiti on nii, et võitjat siin ei olegi
kus lõpeb pimedus seal algab jälle valgus
ja käsikäes nad käivad lõpuni
kõik mattub pimedusse, udu loore loob
üks valguskiir veel pimeduses sähvib
kuid kustub peagi sest lõppend tema aeg
kaks riiki vapralt oma vahel võitleb
kumb peale jääb kas pimedus või valgus
kuid ainiti on nii, et võitjat siin ei olegi
kus lõpeb pimedus seal algab jälle valgus
ja käsikäes nad käivad lõpuni
alopeetsia
ükskord alopeetsia võib võimust võtta üle meie pea
otsustavaks teguriks saada võivad kindlasti ka geenid
kas sinu papa kaotas enda juuksed soliidses eas
kuidas iseendale ja teistele sealjuures ta uus soeng meeldis
paljusid mehi on tabanud või tabab kurb saatus
kuppel järjest märkamatult hõredamaks jääb
igal õõsel, päevast päeva langeb välja peotäis karvu
mõne aja pärast igaüks su kiilastuvat pealage näeb
müügil on igasugu kreeme, shampoone, palsameid ja nõiajuurt
need võluväega tagasi peaks peakarvad tooma
nagu väetis taimele, tagab juuste iivet suurt
hakkab juuksepiiri looma, hakkab juuksepiiri looma
kuid kui nendest võlts reklaamidest ei ole mitte kasu
vaid peanahk on ainult rohkem läikiv, sile ja pehmekoeline
siis teiseks abimeheks poest osta võid igakell baretti
ja ennast uhkustavalt kunstiinimeseks titulleerida
kuid ka parukaga võid probleemist jagu saada
tänapäeva moodi kaasatud nad murega
igat sorti juuksepaare kiilastunud pealaele
eri värve, eri mõõtus-soovidega kajastab-rockilike stiiliga
nüüd siis taipad, alopeetsia, pole kohe surmatõbi
ainult laastavalt ta mõjub, kisub tüli juustega
õige mehe vaatenurgast ei ma otsiks mujalt abi
loodus nii on ette seadnud, leppida tuleb kõigega
alopeetsia võidukalt pähe, parukad ahjus kärssagu
kiilaspäisus pole häbi asi, las see mõni karv peas kasvagu
kui kellelgi midagi õelda, õelgu nüüd kohe ja samas
muidu võib jutuda tõde, oled alopeetilises jamas
otsustavaks teguriks saada võivad kindlasti ka geenid
kas sinu papa kaotas enda juuksed soliidses eas
kuidas iseendale ja teistele sealjuures ta uus soeng meeldis
paljusid mehi on tabanud või tabab kurb saatus
kuppel järjest märkamatult hõredamaks jääb
igal õõsel, päevast päeva langeb välja peotäis karvu
mõne aja pärast igaüks su kiilastuvat pealage näeb
müügil on igasugu kreeme, shampoone, palsameid ja nõiajuurt
need võluväega tagasi peaks peakarvad tooma
nagu väetis taimele, tagab juuste iivet suurt
hakkab juuksepiiri looma, hakkab juuksepiiri looma
kuid kui nendest võlts reklaamidest ei ole mitte kasu
vaid peanahk on ainult rohkem läikiv, sile ja pehmekoeline
siis teiseks abimeheks poest osta võid igakell baretti
ja ennast uhkustavalt kunstiinimeseks titulleerida
kuid ka parukaga võid probleemist jagu saada
tänapäeva moodi kaasatud nad murega
igat sorti juuksepaare kiilastunud pealaele
eri värve, eri mõõtus-soovidega kajastab-rockilike stiiliga
nüüd siis taipad, alopeetsia, pole kohe surmatõbi
ainult laastavalt ta mõjub, kisub tüli juustega
õige mehe vaatenurgast ei ma otsiks mujalt abi
loodus nii on ette seadnud, leppida tuleb kõigega
alopeetsia võidukalt pähe, parukad ahjus kärssagu
kiilaspäisus pole häbi asi, las see mõni karv peas kasvagu
kui kellelgi midagi õelda, õelgu nüüd kohe ja samas
muidu võib jutuda tõde, oled alopeetilises jamas
Kamber
olen peidetud teiste eest varjule
väikesesse pimedasse kambrisse
inimeste pilkudest eemale
välismaailmast kaugele
käed kinni seotud on kõiega
mõistus uimastatud mürgiga
noa hoope teisepoolt antakse
mind verega kokku kantakse
kambris on kitsus ja rahutus
verd tarretava panev masendus
väljastpoolt pressiv ahastus
südant valusalt kiskuv kiuslikus
seal mõtted on reaalselt tumedad
terve mõistus järkjärgult hävib
haige arusaama järele jooksevad
tule leeke hinges evib
hoian hinges seda leekides vaeva
sellega valgustaks tervet tuba
justkui jalgadesse tuhat naela
ükskord pääseb ei küsi kelleltki luba
ei eksisteeri seal aega ja ruumi
vaid tekkinud lubadusi suuri
et kambrist ma ükskord pääsen
kas või üle kuristiku ääre
väikesesse pimedasse kambrisse
inimeste pilkudest eemale
välismaailmast kaugele
käed kinni seotud on kõiega
mõistus uimastatud mürgiga
noa hoope teisepoolt antakse
mind verega kokku kantakse
kambris on kitsus ja rahutus
verd tarretava panev masendus
väljastpoolt pressiv ahastus
südant valusalt kiskuv kiuslikus
seal mõtted on reaalselt tumedad
terve mõistus järkjärgult hävib
haige arusaama järele jooksevad
tule leeke hinges evib
hoian hinges seda leekides vaeva
sellega valgustaks tervet tuba
justkui jalgadesse tuhat naela
ükskord pääseb ei küsi kelleltki luba
ei eksisteeri seal aega ja ruumi
vaid tekkinud lubadusi suuri
et kambrist ma ükskord pääsen
kas või üle kuristiku ääre
tuledemeri
su silmades näen tuledemerd
leekides meri mis karjub
sügavike hääli salaja lausub
sädemeid taevani pillub
lained mis leekidest räbalad
sõuavad kurbuse randa
neis jõudu, raevu ja metsikust
neil raske koorem on kanda
ranna ääres suitsevad vallid
põlenud armastuse jäägid
tuhk mis tuulest viidud
kaugele niidule kandub
uut lootust väetama sinna
mererohelust silmadesse tooma
kaldale uhutud tuhavallid
mälestus merest, sügavast hallist
leekides meri mis karjub
sügavike hääli salaja lausub
sädemeid taevani pillub
lained mis leekidest räbalad
sõuavad kurbuse randa
neis jõudu, raevu ja metsikust
neil raske koorem on kanda
ranna ääres suitsevad vallid
põlenud armastuse jäägid
tuhk mis tuulest viidud
kaugele niidule kandub
uut lootust väetama sinna
mererohelust silmadesse tooma
kaldale uhutud tuhavallid
mälestus merest, sügavast hallist
neljapäev, 1. veebruar 2007
imeilus
ilusaid inimesi on maailmas palju
kuid täna me nendest ei räägi
täna räägime lihtsalt minust
sest ma olen erakordselt imeilus
kuid täna me nendest ei räägi
täna räägime lihtsalt minust
sest ma olen erakordselt imeilus
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)
